Autor: Siim Sultson • 12. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Veel aasta eest ei olnud kinnipidamist eriti olla, kuid nüüd on see sagenenud. Näiteks buumiajal oli õigusvaidlusi enam, kui nüüd ja nii praegusel ajal ongi vedajale võlgujäämine viinud lihtsalt kauba kinnipidamiseni," tõdes ta.

"Buumi ajal armastati kohtus vaielda. Nüüd, kus rahval on raha vähe, seda enam eriti ei praktiseerita. Kui firma on vedajale ikka pool miljonit või miljon võlgu, peetakse kaup kinni," selgitas Mahl kinnipidamiste sagenemist.

"Arvan, et see nähtus siiski ei süvene. Kes on võlgu, see on võlgu ära. Lihtsalt edaspidi ollakse alalhoidlikumad ning valitakse usaldusväärsed partnerid, prognoosis ta.

Et nähtus on uus, siis senini puudub selles vallas kohtuprkatika pea täielikult, kuid eks see vormub riigikohtulahenditena lähema 3-4 aasta jooksul, uskus Mahl.

Praegusel vaesel ajal aga paradoksaalselt enamsti kinnipidamisjuhtumid kohtusse ei jõuagi. "Rahval ju raha pole. Siis lahendataksegi asi, kas omavahel kokkuleppe teel või  - mis kõige kummalisem - kaup jääbki vedajale," pakkus ta välja edasisi arenguid. Paras pundar aga on siis, kui kauba tellija on välismaalane ja vedaja eestlane - siis võivad Eesti kohtu käed jääda lühikeseks....

"Veelgi hullem on, kui vedajad omavahel tülitsedes kipuvad kinni pidama kolmanda isiku kaupa - siin on õigus küll küsitav! Asi on kuri aga siis, kui üks vedaja asub siis kaupa ise müüma. Olen kokkupuutunud vedajaga, kes on omadega juba nii põhjas, et kostab siis "Mind see ei huvita!""

"Elu on selline! Eesti riik ju ei võimalda oma alamatel saada kohtus õigust... Masu ajal tõsta kohtulõive 2-3 korda!?" põrutas Mahl riigi otsuse peale kergitada selle aasta algul õigusalaseid lõive.