31. oktoober 2014
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas juhtida tarneahelaid sõjaajal

Mitte kedagi meist pole valmistatud ette firmade ja tarneahelate juhtimiseks sõjaaja tingimustes. Tänavune 16. Logistika Aastakonverents aitab Eesti firmaomanikke, ettevõtjaid ja juhte teema lahtimõtestamisel.

Marko Mihkelson selgitab konverentsi avaettekandes, miks peab iga kodanik ning ettevõtja kasvatama oma valmisolekut Eesti julgeolekusse panustamisel. Maailm meie ümber on muutunud üha keerulisemalt tajutavaks, ohtuderikkamaks ning raskesti etteaimatavaks. Seetõttu on täiesti loomulik, et suurte kultuuriruumide piirimail asuv Eesti peab oma turvalise tuleviku nimel täna tõsiselt julgeolekusse investeerima. President Putin on suutnud  taastada raudse kontrolli Venemaa üle ning alates 2008. aastast alustanud kõigi vahenditega oma mõjuvälja laiendamist endise impeeriumi ruumis. Venemaa on valinud vastandumise tee Läänega ning seepärast peame olema valmis suhete edasiseks halvenemiseks. Mõistagi lasub suurem surve Venemaa väiksematel naabritel, sealhulgas ka Euroopa Liidu ja NATO liikmel Eestil. Kaitsepolitseiameti töötaja Eston Kohveri röövimine meie territooriumilt oli selgeks signaaliks – me ei hooli teie suveräänsusest ning võima teha, mida tahame. Täna peame seega kriitiliselt analüüsima, kas Eesti on valmis hübriidsõja puhkemisel adekvaatselt toimima?

Eesti Riigikaitse strateegia sätestab, et Eesti riigikaitse põhiülesanne on hoida ära võimalikku Eesti-vastast sõjalist rünnakut ning tagada, et vajadusel suudaks Eesti end edukalt kaitsta.

Riigikaitse alus on Eesti rahva tugev kaitsetahe, mille vältimatu eeltingimus on riiklik eneseteadvus, eneseusk ja eneseväärikus. Eesti kaitseb end igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu. Eesti-vastase sõjalise tegevuse ennetamiseks ja tõrjumiseks kasutatakse totaalkaitse põhimõttel kõiki võimalusi, sealhulgas nii riigistruktuuride kui ka rahva jõupingutusi. Sõja ärahoidmiseks tuleb tegutseda enne vahetu sõjaohu ilmnemist ja ennetada ka mittesõjalisi julgeolekuohte. Eesti julgeolekule on ühelt poolt oluline liitlassuhete tugevus ja kollektiivkaitsesüsteemi tõhusus, teisalt aga esmane iseseisev kaitsevõime ja riigi sisemine stabiilsus, jätkusuutlikkus ning vastupidavus. Tugevale kaitsetahtele tuginedes tegutseb Eesti usutava heidutuse kindlustamiseks ja tõhusa kaitse korraldamiseks kuues peamises tegevussuunas: sõjaline kaitse, tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, rahvusvaheline tegevus, sisejulgeoleku tagamine, elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamine ja psühholoogiline kaitse. Kaitseväe Peastaabi logistikaosakonna ülema asetäitja kolonelleitnant Kaido Vaher selgitab oma ettekandes, millisena näeb Kaitsevägi ettevõtjate panust tsiviilsektori toetuses sõjalisele riigikaitsele ning milliseid tsiviilsektori ressursse vajatakse.

Ettevõtjate toetus riigikaitseleEesti kodanike riigikaitses osalemise kohustuse sätestab Põhiseadus. Ettevõtja kohustused riigikaitses osalemiseks on sätestatud Riigikaitseseaduse ja Riigikaitseliste sundkoormiste seadusega. Kuna valdaval enamusel Eesti ettevõtjaist puudub varasem kokkupuude nende seadustega, tutvustab Kaitseressursside Ameti peadirektor Margus Pae ettevõtja ja riigi vahelisi koostööpõhimõtteid erakorralise- või sõjaseisukorra väljakuulutamisel, ning samuti ka rahuajal. Kaitseressursside Amet täidab seadustest tulenevaid mobilisatsiooniülesandeid, määrates muuhulgas koos ministeeriumitega ettevõtetele rahuajal sundkoormisi, mille Kaitseväe ülemjuhataja ja talle alluvad ülemad sõjaseisukorra ajal sisse nõuavad.

Kogemused sundkoormiste õppusteltRiigikaitselised sundkoormised on sundvõõrandamine (rekviveerimine), sundkasutus ja sundvaldus, veokohustus ja töökohustus. Sundkoormised on Eesti riigikaitse materiaalsele poolele sisuliselt sama, mida ajateenistuse läbinud reservväelased tähendavad inimkoosseisule. Kaitseväele vajalik materiaalne baas jaguneb kolme gruppi: üks on see, mis ostetakse ära rahuajal ja on laos olemas. Teine on selline, mida ei ole väga mõistlik välja osta, küll aga on oluline tagada, et kiire kättesaadavus oleks olemas – seal on mõistlik lepinguline suhe, kus teatud ressursi eest on hea leppida ettevõtjatega kokku, et nad hoiaksid asju oma laos päevaks X, kui riigil võib vajadus tekkida. Näiteks kütust või toitu. Ja on kolmas osa, mida pole mõistlik ka lepingulistes suhetes valmis hoida, sest see oleks ressursi väärkasutamine. Need on väga spetsiifilised, ent sõjategevuse korral hädavajalikud asjad, millele määratakse sundkoormised. Sinna alla kuuluvad näiteks pioneeritöödeks hädavajalik ehitus-, kaevandus- ja põllumajandustehnika ning transpordivahendid. Margus Pae jagab ka aasta tagasi toimunud esimeselt sundkoormiste õppuselt “Kratt” saadud kogemusi, kus osalesid neli juhtivat logistikavaldkonna ettevõtet CF&S Estonia, DSV Transport, RRK ja SEBE.

Kuidas lugeda riigikaitseseadust

Kogu sundkoormiste teema on meie jaoks võõras. Pärast Vabadussõda pole Eesti Vabariigi armee kunagi kedagi sundkoormanud. Praegu kehtiv Riigikaitseliste sundkoormiste seadus pärineb 1995. aastast. Selle loogika aga lausa 1930ndaist aastatest, mille eeskujust taasiseseisvunud Eesti õigusakti koostamisel paarikümne aasta eest lähtuti. Kuna seaduse iseseisval lugemisel jääb ettevõtja jaoks palju küsimusi lahtisteks, on konverentsil palutud seda põhjalikumalt selgitama Sorainen advokaadibüroo partnerit Allar Jõksi.

Tarneahelate- ning ärijuhtimise aspektist on vaieldamatult intrigeerivaimaks ettevõtte sundkasutuse temaatika. Ettevõtte sundkasutus seisneb ettevõtte omanikule või valdajale kohustuslike riigikaitseliste ülesannete andmises, või ettevõtte ajutises riigi valdusesse võtmises. Selleks on ettevõtte omanik või valdaja kohustatud võimaldama vastava ministeeriumi esindajal või selleks volitatud ametiisikul tutvuda ettevõtte tootmisvõimaluste ja tooraine ning materjalide tagavaradega nii rahuajal kui sõjaseisukorra ajal. Tehingud sundkasutusele võetud ettevõtte varustamiseks seadmete, tooraine ja materjalidega kuuluvad sõjaseisukorra väljakuulutamisel hankijate ja tarnijate poolt täitmisele esmajärjekorras. Konverentsil kuuleb, kuidas see süsteem on kavandatud sõjaseisukorras toimima. 

Eraturvafirmade roll erakorralises seisukorras2011. aasta rahvaloenduse andmeil oli Eesti rahvastiku koguarvuks 1 294 455 inimest, kellest 85,1% Eesti kodanikud, 6,95% Venemaa kodanikud ja 6,5% määratlemata kodakondsusega. Eesti seadused sätestavad riigikaitses osalemise kohustuse ainult Eesti kodanikele. Seega võib sõjaseisukorra ja üldmobilisatsiooni väljakuulutamisel kujuneda olukord, kus tagalasse jäävad lisaks Eesti kodanikest lastele, naistele ja vanuritele ka kuni 174 000 kodakondsuseta isikut ning Venemaa kodanikku. Ülevaate plaanidest, kuidas saab erakorralise- ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel olema korraldatud kaitse tagamine, objektide valve ning milliseks kujuneb eraturvafirmade roll, annab Politsei- ja Piirivalveameti arendusosakonna valmisoleku ja reageerimise büroo juhtivkorrakaitseametnik Priit Saar.

Konverentsi ettevalmistamisel töötasin läbi magistritöö jagu materjale ning konsulteerisin arvukate ekspertidega. Oma ettekandes tutvustan huvitavamaid leide, sidudes teoreetilised käsitlused viimastel aastakümnetel maailmas peetud sõdadest saadud praktiliste kogemustega. Lähtepunktiks on väide, et sõda on poliitika jätkumine teistsuguste vahenditega, ning poliitika jätkab omakorda äri. Sõja olemuse enese jaoks piisavalt varajane lahtimõtestamine võib anda ettevõtjale oskuse näha selles võimalusi, millesarnaseid rahuajal ei esine. Seda paralleelselt oma kodanikukohuse täitmisele läbi aktiivse riigikaitses osalemise.

Autor: Illimar Paul

Jaga lugu
Logistikauudised.ee toetajad:
Tõnu TrammLogistikauudised.ee juhtTel: 52 777 80
Anu SoometsSündmuste programmijuht Tel: 5164397
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077