Autor: Harro Puusild • 23. august 2019

Tõukerataste turgu saadab praegu tõesti enneolematu menu ja olukorra kirjeldamiseks võiks appi võtta sõna “buum” – sõitjaid ja rattaid on igal pool ja kogu aeg ning lõppu ei näi kuskil.

“Ka varem oli elektritõukerattaid võimalik poest osta, aga inimesed ikkagi ei tunnetanud, et neil selle järele vajadus oleks või et see nende elu kuidagi paremaks muudaks. Nüüd on turule tulnud teenus, mis võimaldab tõukeratta tänavalt võtta ja suvalisse kohta jätta. See on teinud teenuse kasutamise nii lihtsaks ja inimesed mõtlevad, et okei, proovin ära, ja avastavad, et elektrisõidukiga liiklemine on mugav,” selgitas Stigo OÜ juht Ardo Reinsalu tõukerataste edu põhjuseid.

Huvitav on Reinsalu sõnul aga Ameerika statistika, mis näitab, et paljud paar kuud teenust kasutanud inimestest leiavad, et teenus pole odav ja ostavad sõiduki endale päriseks. “Sõidujagamise teenus on tegelikult sektorile suure teene teinud,” märkis ta.

Suunamuutus

Turuarengute valguses on ka Stigo oma tegevuse üle vaadanud ja mullu tõmbuski ettevõte jaeturult eemale, et keskenduda suurklientidele. “Oleme end ümber profileerinud sellepeale, et me ei paku niivõrd lõpptarbija toodet, vaid teeme rattaid suurematele klientidele. Meie üks klientidest on praegu sõidujagamise teenuse ettevõtte, kes on meilt tellinud tõuksid, mis jõuavad selle aasta sügisel esimest korda turule. Oleme teinud spetsiaalselt jagamise jaoks mõeldud tõukerattad, mis on töökindlamad, tugevamad ja näevad ehk natuke teistsugused välja,” rääkis Reinsalu saates.

Seni on Reinsalu sõnul tõukerataste jagamise ettevõtetele olnud probleemiks just see, et kasutatavad rattad on mõeldud pigem eratarbijale ja on seega lühema kasutusajaga. “Nüüd hakkavadki turule tulema uued, spetsiaalselt jagamiseks mõeldud mudelid, mis on suuremad ja tugevamad ning nõuavad vähem hooldust ja kestavad kauem.”

Kuula järele!

Saateid "Tööstusuudised eetris" saab järele kuulata Äripäeva podcastide keskkonnas.

Saadet toetavad Radius Machining ja Hansavest.

Üks oluline muutus uute mudelite puhul on seegi, et sõiduk ei käi kokku ja raami keevitused on tugevamad. “Pidurid, mis on tüüpiline hooldust nõudev detail, on peidetud mootori sisse ega vaja hooldust. Rataste kallal toimub ka väga palju vandalismi – näiteks kaableid lõigatakse palju läbi. Meie disain on selline, et kaablid on raami sisse ära peidetud,” võrdles Reinsalu ja lisas, et sel või järgmisel aastal tulevadki jagamisettevõtted välja uute mudelitega ja just seetõttu, et nad ei taha kasutada vanu rattaid, mis lähevad kergemini katki ja mida on kulukas hooldada.

Suur tehing

Ardo Reinsalu loodab, et Stigolt suure koguse rattaid tellinud jagamisteenuse ettevõttega on ees pikaajaline koostöö. “Ma ei saa öelda kogust, aga neid rattaid on rohkem kui mitusada,” avaldas ta.

Veel märkis Reinsalu, et Stigo sihtgrupp ei ole siiski ainult jagamisettevõtted ja näiteks Hiinas on neil paar klienti, kes on Stigolt tellinud disaini elektritõukerattale, mida hakata tootma Hiinas teatud klientide jaoks.

“Tunnemegi, et tänu meie varasemale kogemusele on meil ka väga hea arendus- ja disainikogemus ning ühtlasi ka Hiinas tootmise kogemus. Võib-olla polegi keeruline midagi disainida, aga teha midagi sellist, mida on võimalik reaalselt toota ja toota konkreetses tehases olevate tehnoloogiliste vahenditega, siis see pole sugugi lihtne,” ütles ettevõtte juht. “Me peame disainides alati mõtlema sellele, mismoodi seal tehases asju tehakse, missuguseid rakiseid on vaja, milliseid vorme tuleb teha – seda kõike tuleb disainimise ajal silmas pidada. See on põhjus, miks me usume, et saame täna pakkuda head arendusteenust ja ühtlasi tootmisteenust.”

Möödunud aastal, mil Stigo jaeturult eemale tõmbus, lähenetigi suurtele ettevõtetele, et pakkudagi tootearendusteenust.

“Lisaks asutasime käesoleva aasta jaanuaris Saksamaal ettevõtte, mis pakub rattaparke ja sõidukiparke suurtele firmadele. Võtame näiteks mõne suure territooriumiga ettevõtte, kellel on suured alad, kus töötajad liiguvad jala, autodega või on mõnel tavaline tõukerattalahendus. Enamikul neist ei ole mingit lahendust ja meie pakumegi oma sõidukeid, et nad saaksid oma tööd efektiivsemalt teha ja kiiremini liikuda,” tutvustas Reinsalu. “Näeme, et see võiks olla tulevikus oluline valdkond. Elektrisõidukid ei ole lihtsalt tulnud linnaruumi, vaid need jõuavad igale poole. Ka tööstusesse.”

Reinsalu sõnul on ettevõtte kasvuplaanid suured. “Me loodame ikkagi, et järgmisel aastal on meil vähemalt kolm suurt klienti, kes ostavad tuhandetes.”

Hiinas on igasugust tootmist

Stigo tootmine on Hiinas ja Reinsalu sõnul on sealne tootmine mõistagi keeruline. “Kõik need riskid, millest räägitakse – näiteks tellid ühe asja ja saad teise või üks partii on hea ja teine halb –, on meil realiseerunud. Selgelt ainuke põhjus, miks me oleme seal vastu pidanud ja seal edasi teeme, on see, et meil on Hiinas oma tiim. Tiimijuht on üks Hiina inimene, kes on tõeliselt Läänemeelne ja usaldusväärne. See usaldus on võtmeväärtusega, sest Hiinas on kombeks välismaalastel nahka üle kõrvade tõmmata ja võib-olla sellega isegi kiidelda,” kirjeldas Reinsalu kohalikku töökultuuri.

Et olukorda ilmestada, tõi Reinsalu näite 2015. aastast, mil ta Hiinas tehaseid käis vaatamas.

“Läksin ühte tehasesse, kus öeldi, et tead, ma näitan sulle midagi. Läksime siis sinna ja ta ütles, et vot, siin on teie tootega sarnane toode. See kuulus ühele Ameerika tootjale, kes tegi kokkuvolditavat sõidukit. Ta ütles, et ma olen selle kõik juba ära kopeerinud, kuidas seda tehakse, vaid üks detail on veel puudu ja siis võin teile müüa seda. Loomulikult oli meil kohe selge, et selle tehasega me koostööd ei tee, sest tema jaoks oli kopeerimine nii tavaline, et ta võis sellega isegi nagu uhkeldada.”

Reinsalu sõnul on tal ka teistsuguseid kogemusi. “Meie akutootja oli vahepeal näiteks ettevõte, kes teeb akusid ka näiteks iPhone’ile ja Lenovole. On täiesti selge, et nende lähenemine intellektuaalomandi kaitsele ja kvaliteedile on täiesti teistsugune, nii et võiks öelda, et Hiina on väga suur riik ja seal on igasuguse kvaliteediga tootmist,” märkis Reinsalu.

Stigo teeb Hiinas koostööd tehasega, mis teeb nii koostet kui detailide töötlust. “Nad teevad kohapeal alumiiniumdetailide töötlust ehk keevitamist, painutamist, värvimist, lõppviimistlust ja koostet. Nad mingeid torusid või metalldetaile ise kohapeal ei tooda, selleks on neil partnerid, aga Hiinas on ka selliseid rattatehaseid, kes toodavad kohapeal näiteks enamlevinud toru,” kirjeldas Reinsalu sealset tootmist.

“Aga see pole Hiinas ka oluline teema, et kas ja kui palju kohapeal tehakse, põhimõtteliselt lõppkooste on väga oluline. Ükspuha, palju sa ise teed, midagi peab nagunii sisse ostma. Sul peab olema paigas selline protseduur, mis siis vaatab, et mingi toode tuleb sisse ja kas mul on paigas mingi kvaliteedikontrolli manuaal, kas suudan tagada, et mul on inimesed, kes manuaali järgivad, et sisse tulnud tooteid hinnatakse, enne kui need lähevad tootmisliinile. Meil on olnud selliseid juhtumeid, kus tootmisliinil avastatakse, et mingid detailid ei lähe omavahel kokku ja siis selgubki, et partii ongi valesti tehtud – seda juhtub kogu aeg,” rääkis Reinsalu ja lisas, et seetõttu tuli ka Stigol sisse viia täiendav sissetuleva toodangu kvaliteedikontroll, et mõõta detailid enne tootmisliinile minekut üle.

Euroopas tootmist on kaalutud

Reinsalu rääkis saates veel, et ettevõte on kaalunud ka võimalust tuua tootmine Euroopasse. “Oleme selle peale loomulikult mõelnud ja mõnes mõttes tootmise Eestisse toomine oleks väga lihtne. Ma arvan, et Eesti tootmine võrreldes Hiina tootmisega on väga lihtne. Kvaliteet ja suhtumine on kõik teistsugune, aga kui me vaatame seda, kust tuleb aku, mootor, kontroller ja kust tuleb tooraine, siis on mõistlik praegu Hiinas teha, kui suuta kvaliteeti tagada,” selgitas ettevõtte juht.

“Meie jaoks oli ka see oluline kriteerium, et Aasia turud on olulised. Sama Hiina turg oli oluline, me müüme ka Lõuna-Koreasse, Jaapanisse ja Austraaliasse – ma kardan, et need turud kaoksid tagant ära, kui me toodaksime Eestis.”