Autor: Jaana Pikalev • 7. oktoober 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Seetõttu vaidlevad riik ja omavalitsused jätkuvalt, kui palju tuleks eraldada maksutuludest raha kohalike teede hoiuks, ning küsitud summad on oletuslikud ega tugine tegelikule vajadusele. 

Kohalike teede hoiu rahastamise ümber on palju emotsionaalset poleemikat, mille keskmes on riigieelarvest omavalitsustele makstava toetuse suurus. 2008. aastal oli see näiteks ca 1,9 miljardit krooni ja 2009. aastal ca 1,2 miljardit krooni. Teehoiukulud on KOVide väljaminekute hulgas ühed suuremad, neid kulusid on viimastel aastatel edestanud vaid haridusasutuste ülalpidamise kulud.

Riigikontrolli 2010. aasta mais korraldatud küsitlusele vastanud 207 KOVist pidas 185 (s.o 89%) teehoiule eelarveaastas kulutatavat rahasummat ebapiisavaks, leides enamasti, et puudujääva osa katmiseks tuleks suurendada riigi toetust.

Vajadust praegusest suuremas mahus rahastamise järele möönavad ka riigi esindajad, kuid täpne rahavajadus ei ole teada, kuna selle kohta puuduvad uuringud. Seetõttu ei ole ka kaalukaid argumente, mis toetaksid omavalitsuste nõudmisi, kui arutlusel on riigieelarvest kohalikele teedele toetuse eraldamine.

Riigi transpordi arengukava aastateks 2006–2013 on teehoiu rahastamissüsteemi korrastamisega seadnud eesmärgiks selgitada kohalike teede investeeringuvajadus välja juba 2007. aasta lõpuks, kuid see on siiani tegemata. Riigikontrolli hinnangul ei ole kohalike teede tegelikku seisundit ega teetööde vajadust seisundi parandamiseks tervikuna uuritud.

Kuigi eksisteerib riiklik teeregister, on auditeeritud omavalitsused jätnud registrile esitamata hulga andmeid, mis kohalike teede ja nendega seotud muude objektide kogumit kirjeldavad. „Tuleb tõdeda, et omavalitsused on motiveeritud esitama vaid andmeid, mis on aluseks riigieelarvest eraldatava raha jaotamisel. Samal ajal on riigi tegevus registriandmete kogumisel on olnud liiga passiivne,“ nentis Riigikontrolli kohaliku omavalitsuse auditi osakonna peakontrolör Airi Mikli.

Teetöid tehes või üldisemalt teehoidu korraldades tuleb omavalitsustel arvestada riigi seatud nõudeid teede seisundile, kuid suur osa omavalitsusi ei pea seda sageli vajalikuks. Seetõttu ei ole teada, milline osa kohalikest teedest vastab seisundinõuetele ja milline mitte. Kuna puudused omavalitsuste tegevuses on esinenud aastaid, ei tohiks kohustuste täitamata jätmine olla uudiseks ka riigile. Samas kontrollib riik Maanteeameti tegevuse kaudu kohalike teede seisundit harva, põhjendades seda rahapuudusega, aga ka puuduvate hindamiskriteeriumidega, sest omavalitsused ei ole määranud kindlaks, millise seisunditasemega on nende kohalikud teed.

Omavalitsusjuhid ise hindavad kohalike teede seisundit valdavalt halvaks. Nii leidis suurem osa küsitluses osalenud 207 omavalitsusest, et enam kui pool valla või linna teedest on halvas seisundis. Vastused peegeldavad omavalitsuste esindajate subjektiivset hinnangut teede olukorrale ega väljenda täpselt, kui palju kohalikest teedest ei vasta seisundinõuetele, mis on avalikult kasutatavatele teedele kehtestatud.

Riigikontroll analüüsis kohalike teede hoiu korraldust kümnes vallas ja linnas, hinnates omavalitsuste tegevust seadustest tulenevate nõuete täitmisel. Täpsemalt oli vaatluse all kohalike teede arvestus, seisundi kontroll, teetööde vajaduse määramine ja rahastamise kavandamine, kuid selgitati ka, milliseid teetöid ja kui suures ulatuses on omavalitsused teinud ning kas on kontrollitud tööde kvaliteeti. Samuti hinnati auditi käigus, kas riik on täitnud kohalike teedega seotud ülesandeid.

Taust 

Kohalikud teed moodustavad Eesti teedest olulise osa (ca 40%): nende kogupikkuseks oli 2010. aasta alguses koos omavalitsustes avalikku kasutusse võetud erateedega ca 23 200 km. Võrdlusena väärib väljatoomist, et riigimaanteid oli samal ajal ca 16 500 km. Allikas: Riigikontroll