Autor: Siim Sultson • 18. jaanuar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Möödunud aastal leidis mõningat meediakajastust sõnum, et vastavalt liikluskindlustuse seaduses sätestatule on muutunud liikluskindlustuse kindlustussummad. Seni 5,5 miljoni kroonini ulatunud isikukahju kindlustussumma asemel on uueks piirmääraks 39 miljonit krooni (2,5 miljonit eurot) kindlustusjuhtumi kohta. Varakahju hüvitamise kindlustussumma kasvas aga seniselt 1,6 miljonilt kroonilt 8 miljoni kroonini (0,5 miljoni euroni) juhtumi kohta.

Mis siis ikkagi muutus ja miks? Eestis kehtib kohustuslik liikluskindlustus aastast 1993, mil jõustus liikluskindlustuse seaduse esimene redaktsioon.

Ühelt poolt oli selle eesmärgiks sõidukiomanike kaitse liiklusõnnetuses kannatanute nõuete eest, teisalt aga kahjuhüvitiste tagamine kannatanutele.

Alates sellest ajast on kindlustuskaitse järk-järgult laienenud ning ka teenus ise muutunud tarbijakesksemaks.

Eraldi tuleb ära märkida aastal 2004 toimunud murrangulise tähtsusega muutust Eesti liikluskindlustuse süsteemis, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Liitumisel kohustus Eesti täitma Euroopa liikluskindlustuse regulatsiooni nõudeid - hetkel koosneb vastav regulatiivne raamistik viiest direktiivist.

Muuhulgas näeb viimane ehk 5. direktiiv ette, et kogu euroliidus peab minimaalne kindlustussumma liikluskindlustuses olema 5 miljonit eurot isikukahju puhul ning 1 miljon eurot varakahju puhul.

Uute kindlustussummade kehtestamiseks on ette nähtud üleminekuperiood. Seoses Eesti liikluskindlustuse regulatsiooni järk-järgulise kooskõlla viimisega EL-i liikluskindlustuse 5. direktiiviga muutusid 11. detsembril 2009 ka Eestis kehtivad kindlustussummad.

Järgmine muudatus toimub Eesti liikluskindlustuses vastavalt 5. direktiivile 11. juunil 2012, mil kehtestatakse uued, direktiiviga seotud miinimumile vastavad kindlustussummad.

Enne viimati asetleidnud muudatust oli kindlustussumma kannatanu põhine. See tähendab, et kindlustusjuhtumi korral oli igal kannatanul õigus hüvitisele kindlustussumma ulatuses ehk siis kuni 5,5 miljoni kroonini kuulus hüvitamisele isikukahju ning 1,6 miljonini võis hüvitada varakahju ühe isiku kohta. Edaspidi arvestatakse aga Eestis kindlustussummat juhtumipõhiselt ehk kindlustatul on kohustusliku liikluskindlustuse kaitse kannatanu poolsete kahjunõuete suhtes ühe juhtumi kohta kokku 3 miljoni euro ehk 47 miljoni krooni ulatuses sõltumata sellest, mitu kannatanut juhtumiga seotud on.

Liikmesriikidel on õigus ise otsustada, kas kehtestada kindlustussumma juhtumi või kannatanu põhiselt. Eelmise, 2009. poolaasta seisuga oli 27st euroliidu liikmesriigist 21 puhul rakendatud juhtumipõhine kindlustussumma. Tänases seisus on neid vähemalt ühe, ehk Eesti, võrra rohkem. 

Juhtumipõhise kindlustussumma kehtestamise peamiseks põhjuseks on kindlustusteenusega seotud kulud ja ka teenuse kättesaadavus kliendile. Kannatanu põhise kindlustussumma puhul on tegemist sisuliselt piiramatu ulatusega kindlustuskaitsega. Ühest küljest ei pruugi see olla tarvilik ja otstarbekas, teisalt aga kaasneb sellega lisakulu ning hüpoteetiline võimalus, et kindlustussektor ei ole valmis piiramata ulatuses riski võtma.

Ei saa mainimata jätta ka edasikindlustust ehk kindlustusandja poolt võetud riskide kindlustust, mida pakuvad sellele teenusele spetsialiseerunud firmad. Piiramata ulatuses on riski valmis edasi kindlustama vaid väga vähesed edasikindlustajad, kes selle eest ka vastavat tasu küsivad. Teatud asjaolude kokkulangevuse korral (näiteks Eesti puhul turu väiksus) võib edasikindlustamine üleüldse võimatuks osutuda.

Kui aga liikluskindlustuse pakkujal ei õnnestu edasikindlustuse kaitset osta, ei saa kindlustusselts ka vastavat teenust pakkuda. Samas on kliendil võimalik sõlmida lisaleping vabatahtlikul alusel oma tsiviilvastutuse kindlustamiseks kohustuslikust miinimumist kõrgemate kindlustussummade ulatuses. Seda võimalust Eestis veel eriti ei kasutata, kuid mõnedes riikides (näiteks Saksamaal) on see populaarne.

Eesti ligi 17-aastase liikluskindlustuse ajaloo jooksul ei ole kogu kahjusumma ühegi juhtumi korral veel nõnda kõrgeks osutunud nagu on 5. direktiiviga ette nähtud. See muidugi ei tähenda, et tõelise, hiigelmõõtudes, liikluskatastroofi esinemine on tulevikus välistatud. On teada näiteid teistest riikidest, kus liiklusõnnetusest tingitud kogukahju ulatub sadade miljonite eurodeni. Enamasti on säärastel puhkudel tegemist tunnelipõlengute või õnnetustega raudteeülesõitudel.

Kuna tunnelid meil praktiliselt puuduvad siis nendega seotud liikluskatastroofi oht on Eestis pea olematu. Sama ei või aga kahjuks öelda raudtee ületamisega seotud ohtude kohta. Seega,  raudteeülesõidukohtade ohutuse parandamine ning nendega seotud ohtude laiem teadvustamine aitab kindlasti vähendada võimalust hiiglaslike mastaapideni küündida võivate liikluskahjude tekkeks Eestis.