Autor: Rivo Sarapik • 18. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Käesoleva aasta alguseni olid Incotermsi tareklauslid mõeldud kasutamiseks rahvusvahelistes tehingutes, kus kaup käib üle riigipiiride. Samas võeti Ameerikas juba 2004. aastast väga intensiivselt tarneklauslid kasutusele siseriiklikult. Tegelikult oli juba Incoterms 2000 tarneklauslites tollinõuetele juurde kirjutatud „kus asjakohane”. Seda tehti selleks, et Incotermsi oleks lihtne kasutada ka Euroopa Liidu sisestel tehingutel, kus on tegemist rahvusvahelise tehinguga, kuid tolli ei ole.

Incoterms 2010 tarneklauslites on igal pool, kus räägitakse tolliformaalsuste täitmistest ning sellega kaasnevatest kulutustest ja riskidest, lisatud sõnad “kus asjakohane” (where applicable). See tähendab, et juhtudel, kui tolli ja tollinõudeid pole, langevad ära ka poolte vastavad kohustused. See formuleering lubab Incoterms’i tarneklausleid ilma igasuguste mööndusteta kasutada ka siseriiklikel tehingutel.

Äripäeval ei õnnestunud leida veel ühtegi ettevõtet, kes oleks kinnitanud, et on tarneklauslid kasutusele võtnud ka siseriiklikes tehingutes. EMI EWT Ida-Lääne Koolituse ASi juht ja pikaajaline tarneklauslite koolitaja ning Incotermsi tarneklauslite eestindaja Tiit Tammemägi väidab siiski, et Eestis on tarneklausleid siseriiklikult kasutatud juba ka enne Incoterms 2010 ilmumist. Tema sõnul on just riigihangete puhul tihti hankedokumentidesse sissekirjutatud tarneklauslid. Sellega saavad hanke korraldajad väga konkreetse selguse, kus kohas ja mis tingimustel antakse neile kaup üle, ütleb Tammemägi.

Reeglina kirjutatakse hankesse DDP, mis tähendab, et müüja peab kandma kõik kulud kuni asukohani ja maksma kõik maksud. Ostja osa algab alles siis kui kaup on veovahendilt maha laaditud. Tammemäe sõnul tasubki ostjatel siseriiklike tehingute jaoks endale selgeks teha D-grupi klauslid, mis tähendavad, et kaup tuuakse kohale ja kantakse kõik riskid toomise käigus. Neid tarneklausleid tasub teada ka raamatupidajatel, et mitte maksta transpordi eest topelt.

Kui tarneklausliga on määratud, et kõik kulud kuni asukohani kannab müüja, siis ei ole vaja ostjal hakata tasuma millegipärast temale saadetud transpordiarveid.

„Incoterms ei ole keeruline. Incoterms on äärmiselt lihtne. Võlaõigus on keeruline,” leiab Tammemägi vastuväite neile, kes arvavad, et tarneklaulsite näol on tegemist liiga keerulise regulatsiooniga siseriiklike tehingute jaoks. Tema kinnitusel võib siseriiklikus kasutamises kasutada 11st klauslist ainult seitse esimest, mis on universaalsed. Isegi rannikuveo saab nende klauslitega ära teha, ei ole vaja kasutada vetelveo tarneklausleid, kinnitab ta.