Kuidas maksuamet kütuseturgu korrastab?

2010. aasta alguses hakkasid kehtima kaks muudatust käibemaksuseaduses. Esiteks kehtestati 0%-line maksumäär aktsiisilattu paigutatud kauba käibele ja teiseks anti maksuhaldurile õigus nõuda alkoholi, tubakatoote või kütuse käitlejalt tekkida võiva maksukohustuse täitmise tagamiseks tagatist.

Vastava seaduseelnõu (Riigikogu menetluses nr 551 SE) seletuskirjas põhjendatakse muudatusi järgmiselt:

Aktsiisilaosiseste tehingute maksustamine 0%-lise määraga (KMS § 3 lg 6 punkt 6, § 15 lg 3 punkt 12)

Keda huvitab lähemalt, kuidas see „töö” käib, soovitan lugeda portaalis Raamatupidaja.ee avaldatud artikli „Kütuseturul toimuv ei ole aus ega õiglane konkurents” kommentaare, kus üks kommentaator tutvustab äriplaani piisava põhjalikkusega. Eriti soojalt soovitan neid kommentaare lugeda MTA juhtkonnal ning neil Rahandusministeeriumi ametnikel ja Riigikogu rahanduskomisjoni liikmetel, kes tegelesid eelnõuga 551 SE. Seal on nende kohta küll veidi halvasti öeldud, aga püha ürituse nimel ehk kannatavad ära.

Igaüks tehku oma tööd

Ka maksumaksjate liit toetab igati kütusekäitlejate registreerimise korra muutmist. Ainult et erinevalt maksuameti revolutsioonilistest madrustest oleme meie arvamusel, et seda saab teha Riigikogu, muutes näiteks vedelkütuse seadust. MTA ülesanne on maksupetturid üles otsida ja neid karistada. Selle asemel aga hakati aga juulis järsku valimatult kõikidele kütusekäitlejatele tagatist määrama.

MTA uuest aktsioonist võib pikemalt lugeda 4. augusti Äripäevas ilmunud Priit Läti artiklist „Maksuhaldur murdis sõna”,mis ilmus pikemas versioonis ka portaalis Raamatupidaja.ee pealkirjaga „Maksuhalduri uus jesuiitlik kampaania võitlemisel maksupettustega kütuseäris”. Ei hakka siinkohal seda artiklit ümber jutustama, aga võin kinnitada, et ka EML liikmete hulgas oli mitu kütusekäitlejat, kes said samuti üheleheküljelise mitte just väga põhjalikult motiveeritud korralduse anda tagatis summas x krooni. Pole vist mõtetki mainida selliseid pisiasju, et tagatist on määratud ka käitlejatele, kes müüvad kütust ainult aktsiisilaos (st nende käive maksustatakse 0% määras ja poleks nagu midagi tagada), või et tagatise arvutamisel on aluseks võetud isiku käibedeklaratsioonidel deklareeritud kogu käive, tundmata huvi, kui palju sellest moodustab kütuse müük ja kui palju näiteks moosi müük.

Erinevalt Äripäevast, kes oma 4. augusti juhtkirjas kutsus kütusemüüjaid üles sõna kuulama ja tagatisi andma, on vähemalt meie teada küll suurem osa kütusekäitlejaid seisukohal, et nende töö on siiski kütuse müümine, mitte maksupettustega võitlemine või selle finantseerimine. Kui palju tagatise vaidlustamise asju juba otsapidi halduskohtutesse jõudnud on, selle kohta meil andmed puuduvad. Maksimaalselt saaks neid kaebusi olla 147, sest vastuseks EML 27. juulil tehtud teabenõudele teatas MTA, et KMS § 442 alusel on ta 2010. aastal teinud käibemaksu tagatise määramise otsuseid ja teateid 147 isikule kogusummas ca 100 mln krooni.

Kui alguses tundus meile, et tegemist on uue geniaalse nipiga, kuidas sundida teatud gruppi maksumaksjaid riigile käibemaksu varem maksma (sest kui muud tagatist pole pakkuda, tuleb teha rahaline makse deposiiti, mis sisuliselt tähendabki käibemaksu ettemaksmist), siis lugedes Veermäe artiklit, tundub, et tegemist on veel kavalama skeemiga, mille eesmärk on veeretada vastutus käibemaksupettuste eest nendele ausatele kütusemüüjatele, kes petturite käest kütust ostavad.

Kuidas veel tuleks mõista artiklis väidetut, et siis saavad turul osalejad muuta turul toimuvat, st osta kütust vaid käitlejalt, kellele on tagatis määratud ja kes on selle ka tasunud. Ausatel ettevõtjatel on siis selge ülevaade oma tehingupartneritest ja nad saavad olla veendunud, et tehingult on riigimaksud ausalt deklareeritud ja tasutud. Vastasel korral tuleb kütuse käitlejal arvestada maksuhalduri võimaliku kontrolliga. Teisisõnu — kes tagatist ei esita, on automaatselt maksupettur ja kõiki, kes selliselt pätilt kütust ostavad, saab süüdistada pettuses osalemises ja keelata ostetud kaubalt sisendkäibemaksu maha arvata. Nüüd jääb veel vaid vorpida maksuotsus, see tagatise arvelt täita ning määrata uus tagatis. See on loomulikult palju lihtsam kui püüda leida neid inimesi, kes selle räpase kütuseäri ja maksupettuste taga seisavad.

Kas maksuhalduri geniaalne „hiir jookseb magava kassi suhu” äriplaan tööle hakkab ja kuidas see kõik on kokku sobitatav hea halduse põhimõtetega ja muu hulgas ka seaduseelnõu 551 SE seletuskirjas kirjutatuga, näitab juba tulevik. Hakatuseks tuleb ilmselt kohtutel pead murda selle üle, mis tähendus üldse on sellisel tagatise nõudmisel. Kui tavaliselt on tagatise nõudmine seotud mingi kindla sooritusega, mida maksumaksja soovib saada ja millest tagatise puudumisel keeldutakse (näiteks ei ajatata maksuvõlga, ei lubata pidada aktsiisiladu, tegutseda tolliagentuurina vms), siis käibemaksu tuleb maksumaksjal maksta sõltumata tagatise olemasolust. Seega on selgusetu, kas maksuhaldur saab üldse midagi ette võtta, kui kütusekäitleja lihtsalt ignoreerib korraldust ega esita tagatist. Siit omakorda võib tekkida küsimus, milline õiguslik sisu ja tähendus on KMS §-l 442 (täpsemalt, kas tal seda üldse ongi), või selgub, et tegemist on järjekordse seadusandja praagiga.