Autor: Mariliis Pinn • 11. mai 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Mis kriisist räägime, kas see hakkas 2007, kas jutt on globaalsest kriisist. Ei ole, peame analüüsima, mis kriis see on. 2004. tuli majandminister Meelis Atoneni juhtimisel kokku ümarlaud, mis järeldas, et transiit on stagnatsioonis ehk tegelikult kriisis. Et sellest välja tulla, on vaja kahe aasta jooksul leida sobivad meetmed. 2004. aastal korraldas Äripäev transiidikonverentsi, et meetmeid leida,“ pidas Palmet vajalikuks täpsustada, lisades, et kriis sai alguse Eesti struktuursest mahajäämusest ja ei ole tekkinud viimase kahe aastaga. „Peame analüüsima struktuurset mahajäämust.“

Siiski nägi ta juba positiivseid arenguid. Näiteks tõi ta otsuse arendada välja Muuga sadamas korralik konteinerterminal, ehitada Koidula piiripunkti, Eesti Raudtee tariifide süsteemi korrastamine. Arendatud on ka teisi sadamaid ja lennuliikulust, otsustatud arendada merepoliitikat.

Palmet leidis, et ühiselt nõul tuleb viia transpordi arengukava vastusse praeguse olukorraga. Viitamatult luua merenduspoliitika, keskendudes kaubandusele. „Tegelikult peakime aktiviseerima omapoolseid meetmeid ja tipp-poliitikud peaks avastama välismajanduspoliitika. Valimisaastal on aga raske loota, et konsensus tekib aga võiks,“ ütles ta.

„Seda ei ole palju tahta, kuid peab fokuseerima teatud harudele, muuhulgas transiidile,“ ütles Palmet.

„Me peaks lubama teedele suuremad automoodulid, näiteks 25,25 meetrid pikkused autorongid, nagu soomlased ja rootslased on teinud. Praegu seisavad Narva sillal 2 autot, mitte üks. Miks mitte proovida rakendada oma laevastikku, leiduks Eesti firmasid, kes tahaks proovida, kuna feederlavad on odavad. Teha näiteks läbi kulgeva transiidi maks,“ loetles ta oma ideid.