Autor: Merit Pärnpuu • 3. märts 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui ma lähen välisriiki kohale ja ütles, et olen Erik Estoniast, siis vastuseks saan tavaliselt: „Ashtooonia?!“. Seejärel hakkad mitte pihta nullist, vaid miinusest ja üritad kuhugi jõuda. Sakkovi sõnul on lennunduses hästi tavaline hakata kompromissi otsima silmapiiri tagant, kuskilt kaugustest, mõnikord raisatakse aega ülearu, et leida õige kesktee, ja vaid harvadel juhtudel võib kokkuleppe lõpuks lugeda edukaks.

Sakkovit võib pidada läbirääkimiste koolmeistriks: tal on tulnud sõlmida kokkuleppeid, mida pole keegi temaga sõlmida tahtnud, mistõttu on ta rohkem põrunud, kui õnnestunud. Ta võib puusalt tulistada mustmiljon ebaedu-lugu näidet prantslaste, jaapanlaste, hiinlaste või ameeriklastega kokkulepete sõlmimise kohta. Ja mida ta õppinud on: läbirääkimiste kunsti kui sellist olemas ei ole, iga läbirääkimine on omapalgeline ja nõuab situatsiooni ära tabamise oskust. Üldtuntud tõed lihtsalt ei kehti!

Sakkov tõi näite Prantsuse odavlennufirmast, kelle juurde ta läks sooviga, et nad hakkaksid Tallinnasse lendama. Sain vastuseks „Monsieur, ce n'est pas possible“, mille järel tõusis ta püsti ja mõtles, et olgu, ta ei viitsinud mind isegi ära kuulata. Hiljem ühel koolitusel räägiti talle, et prantslaste koolisüsteem valmistab prantslasi juba maast madalast debateerima ja tegelikult olevat see lennufirma esindaja Sakkoviga hoopis debateerida tahtnud. 

Selle sama lennufirma esindaja juurde tagasi minnes sai ta järgmise vastuse: „Ma ütlesin, et me ei lenda sinna, see pole meie turg ega üldse mingi sihtkohtki. Me ei lenda sinna mitte kunagi mitte ühegi lennukiga, kas sai nüüd rohkem selgeks?“