Autor: Olga Istsenko • 18. oktoober 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Küsimustele vastab Loksa laevaremonditehase aktsionärfirma Frelok ASi direktor Andrei Sidoroviga.

Kas olete kunagi mõelnud investeerida teise valdkonda? Ei. Juba 19 aastat oleme tegelenud ainult põhitegevusega - süsinikterasest valmistatud toodete müügiga. Sellest me kõrvale ei kaldu. Kui me ka laieneme, siis ainult metalliga seotud valdkondadesse. Näiteks 2003. aastal ehitasime koostöös partneritega kuumtsinkimistehase Galv-Est. Kaks aastat tagasi koos partneritega ostsime Loksa laevaehitustehase, nüüd aga ehitame metallilõikustehast Jüris. See on omamoodi riskide hajutamine.

Kuidas laevaehitustehases asjad lähevad? Kas pakute BLRT-le konkurentsi?

On au olla nii suure kontserni konkurent. Osaliselt, jah, konkureerime. Suutsime leida oma niši, näiteks, kalakasvatuses. Alguses tellimusi ei olnud ja olime sunnitud inimesi koondama, kuid nüüd on olukord vastupidine - on tellimusi, kuid ei ole töölisi: keevitajaid, monteerijaid, insenere. Praegu töötab tehases 300 inimest. Tähtajaliste töölepingute sõlmimine on omamoodi kindlustus. Kui tuleb teine kriisi laine või tellimusi ei tule, siis tähtajatu lepinguga töölised jäävad, ajutised aga lahkuvad.

Tähendab, ootate teist lainet? Keegi ei tea, mis juhtub homme. Kuid kui on oht, siis tuleb selleks ette valmistuda. Toetudes eelnevale kogemusele, esimesena vähendame uue kriisi korral laovarusid.

See sõltub juba sellest,, kuidas riski suhtuda. 2008. aasta kriis  oli meie jaoks tõeline vapustus. Midagi taolist ei olnud isegi 1990ndatel. Meie valdkonda tuli kriis mõningase hilinemisega. Kõik rääkisid kriisist, meie aga müüsime. Hinnad kasvasid 100-200 eurot kuus, metall läks nagu soe sai. Käiku läks turupsühholoogia - kui hinnad tõusevad, tähendab, tuleb osta. Meie ka läksime lainega kaasa ja hakkasime rohkem ostma. Mingi aeg meil laos oli 26 000 tonni metalli, mis on väga suur kogus. Sügisel aga varises kõik kokku, laos olev materjal kaotas hinnas ning 2009. aasta oli tulemuste poolest kõige viletsam aasta.

Kas ei oleks loogilisem vastupidi - osta kokku, kuni hinnad on madalad?

Kriisis on mulle palju õpetanud. Usun, et kui see oleks juhtunud, ütleme, viis aasta hiljem, kukkumine olnuks valusam. See on hea kogemus. Mina isiklikult pooldan konservatiivset juhtimisstiili.

Alluvaid hoiate ka ilmselt ohjes? Mina olen alati eelistanud avatud suhtlemist töölistega, kuid ilma semutsemiseta. Mida ka ei räägitaks, rahaga motiveerimine on alati esikohal, seega püüame hoida oma palgad konkurentsivõimelistena. Tähtis on ka õhkkond kollekiivis, töötingimused, iseseisvus. Kui direktor sõidab mõneks ajaks ära, peab firmas ka ilma temata töötama kõik kui kellvärk. Meil on just nii. Mõnes küsimuses ma olen vähem kompetentne, mõnes aga tean, et alluv saab tööga sama hästi hakkama kui mina või isegi paremini. Kui kõik töötab suurepäraselt, milleks midagi muuta? Meil on väga väike kaadri voolavus, kõikides osakondades töötavad suurepärased spetsialistid. Paljud neist on koos meiega algusest peale. Ilsmelt sellepärast olemegi veel turul.

Paljud firmad kriisi ajal koondavad töölisi, suurendades allesjäänute töökoormust. Ka olete nendega nõus? Tehniliste erialade puhul see ei kehti ning pärast kriisi, varem või hiljem, läheb inimesi ikka vaja. Muidugi, kriisiga on raske leida tasakaalu. Ettevõtjast, kes kedagi ei koonda ning palju ei kärbi, võib aru saada, kuid tulemusena läheb ta pankrotti. Siis kaotavad kõik töö. Meie ei ole kontoritöötajaid koondanud. Osa viisime poole koormuse peale üle, osal vähendasime palka 15% võrra, kuid 30% töölisi olime sunnitud ikkagi koondama.

Kulla hind pidevalt muutub. Mis metalliturul toimub? Kuld on spekulatiivne metall, musta metalli hinnad muutuvad ainult 20-30 euro piires. See on normaalne ja kõik on sellega harjunud. Eestis on metallitööstus olnud alati arenenud. Veel nõukogude ajal tarbiti 500 tuhat tonni metalli aastas. Ka praegu on tarbimine suhteliselt suur, kuid metall ja konstruktsioonid lähevad ekspordiks. Eesti on kui töövõtja - valmistab poolfabrikaate Läänele. Ühest küljest on see hea, inimestel on tööd. Teisest küljest halb, kuna makstakse selle eest vähe.

Kas vastab tõele, et vene keelt kõnelevatel ärimeestel on Eestis raske äri ajada?Mõtlemisviis on ehk erinev, kuid meil on nii eesti kui ka vene partnereid. Kõigiga laabub koostöö hästi. Mind ei ole kunagi minu vene keel seganud. Ka minu perekonnanime on lihtne hääldada. Miks peaks see segama?

Millega tegeleksite, kui poleks seda äri? Raske öelda. Mulle meeldib ala, millega ma tegelen ja ma ei oska ennast teises valdkonnas ette kujutada. Kuigi ka siia sattusin ma juhuslikult. 1990ndate alguses tulevast äripartnerit paluti leida ostja metallile. Me ei teadnud, kuidas seda teha, kuid asusime asja kallale ja leidsimegi ostjad. Ühe vaguni müüsime Tallinna masinaehitustehasele, teise ekskavaatoritehasele. Pärast seda ma siia valdkonda jäingi. Kui mitte juhus, oleks kõik teisiti läinud.