19. juuni 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kohtuasi puudutas ühte sõiduautot, kus liisinguvõtja jättis maksed tasumata ning Hansa Liising võttis auto tagasi ning müüs maha. Sõiduauto jääkmaksumus (tasumata osamaksed) oli ca 143000 krooni.Hansaliising müüs sellemaha 89 000 krooniga ning nõudis hinnavahe 54 000krooni välja. (Lisaks veel tasumata rendimaksed 17 000, tasumata kindlustusmakse 13 000 krooni ja sõiduauto müügikulud 773 krooni.)

Riigikohus otsustas, et nii liising nii ei või teha.

"Riigikohtu Kolleegium märkis, et liisinguandja tüüptingimustes on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses," seisab Riigikohtu otsuses.

Lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

"Tühine on kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi," märgib Riigikohus.

Riigikohus märkis, et kuna üldtingimuste järgi kõrvutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud summat selle jääkmaksumusega, sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis, võimaldab see oluliselt kahjustada liisinguvõtja huvisid ja jätta liisinguandja otsustada liisinguvõtja vastu esitatavate nõuete suuruse määramine. Võlaõigusseaduse järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

"Praegusel juhul ongi kolleegiumi arvates üldtingimuste p 5.19 kostjat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühine VÕS § 42 lg 1 järgi," on kirjas Riigikohtu otsuses.

Järgneb Hansapanga juriidilise osakonna probleemkrediidi valdkonna juhi Rita Malkeni kommentaar:

Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu tulenevalt lepingu rikkumisest ennetähtaegselt üles, kuulub liisinguese e. auto võõrandamisele. Liisinguandja ei võõranda autot kiirmüügi korras, vaid juhindub oma tegevuses tavapärasest müügiprotseduurist. Eseme turuhind on eseme harilik väärtus, mis on eseme kohalik keskmine müügihind (tsiviilseadustiku üldosa seadus § 65). Seega selgub konkreetse liisingueseme turuhind alles müügi käigus. Samuti ei sätesta viidatud Riigikohtu lahend, et müügikahju jääb igal juhul liisinguandja kanda. Riigikohtu lahend üksnes selgitab poolte tõendamiskoormust auto turuväärtuse kindlaks määramisel.

Hansa Liisingu eesmärgiks on kliendi võlgnevuse kustutamine auto müümisel saadavast rahast. Seega tehakse endast parim auto müügiks võimalikult kõrge hinnaga. Liisingu huvides ei ole müüa auto kiirmüügis ning jätkata kliendi võlgnevusega tegelemist. Kuna vara müügiprotsessi venimine võib kaasa tuua täiendavaid kulutusi või auto väärtus ajas hoopis langeda, tuleb valida vara optimaalne müügiperiood. Ka Riigikohus on öelnud, et tuleb teha kõik selleks, et saavutada parim ja kiireim tulemus. Kuna kohtulahend käsitleb poolte tõendamiskoormust kohtumenetluses, mitte ei pane müügikahjusid liisingufirma kanda, ei mõjuta see autode liisimise äri.