Liiklusõnnetused ei toimu "libeda tee tõttu", vaid sõidukijuhi tegevusest tulenevalt, selgitab maanteeameti hooldeosakonna juhtivinsener Rain Hallimäe.
Libe tee.
  • Libe tee.
  • Foto: Maanteeamet
Suhtumisel tee libedusse torkab silma arvamuste paljusus. Mõnele sõitjale tundub tee libe isegi suvel, teistele ei ole libe ka talvine lumikattega tee. Loomulikult võivad liiklusõnnetused juhtuda libedal teel, libedus võib õnnetust soodustada, õnnetusele võib kaasa aidata hilinenud teehooldus jne. Kuid liiklusõnnetused ei toimu siiski mitte "libeda tee tõttu", vaid sõidukijuhi tegevusest tulenevalt.
Teehooldes kasutatakse libeduse määramiseks konkreetset näitajat, milleks on haardetegur. Tegemist on suhtelise ühikuga, mille teoreetiline arvväärtus küünib nullist üheni. Väärtus null oleks tinglikult olukord, mil sõiduk pidama ei jäägi, ja väärtus üks võrduks sõitmisega vastu seina. Tegelikkuses kõigub haardetegur meil mõõdetavate seadmetega piirides 0,10st kuni 0,60…0,80ni.
Haardeteguri väärtus vahemikus 0,10…0,15 kujutab endast ligilähedaselt olukorda, mil on tegemist märja jääga ehk kui jäisel pinnal on vee- või lumekiht või teel on nn must (mittenähtav) jää või külmale pinnale on sadanud vihma või sajab jäävihma. Need olud on kõige ohtlikumad, ja ohtlikud kõigile, olenemata sõidukist, rehvidest ja juhi sõidukogemusest. Samas võivad need tekkida üsna ootamatult, sest ilmamuutuste prognoosimine ei pruugi alati õnnestuda ja teehooldetehnika igale poole korraga ei jõua.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Logistikauudised esilehele