Eesti väikeste kütusemüüjate pöördumine

Enamikule ligi 120 kodumaisest kütusefirmast käivad kavandatavad piirangud üle jõu ning sunnivad uksi sulgema. Liialdamata.

Kui nimetatud eelnõu saab praegusel kujul seaduseks, lõppeb äri enamikus ligi poolesajast Eesti külades, alevites ja teeristidel seisvaist väiketanklaist. Kõige hinnatundlikumad inimesed sunnitakse kütuse järel käima sageli mitmekümne kilomeetri kaugusel, sest suurkontsernide huvi ulatub harva maakonnakeskustest kaugemale. Need tanklad Leiel, Kolgal, Kobral, Pajustis ja teistes väikestes kohtades kuuluvad tublidele Eesti inimestele, sageli perefirmadele, kes on sageli juba üle 20 aasta lähtunud ametis oleva Jüri Ratase valitsuse deviisist "aitame hoida elu maal ja viime elu maale tagasi".

Eesti põllumehed kaotavad kohalike kütusefirmade näol partnerid, kes on küll avalikkusele tundmatud, kuid kõige tublimatele põllumeestele hindamatud tarnijad. Erinevalt suurkontsernidest, kes ei küsi ei ilmast ega põllutöödest, veavad just sellised ettevõtted põllumehele Järva-Jaanis, Kihelkonnas või Kiumal kütuse koduhoovile kasvõi kell kolm öösel, kui vihm viimaks pööranud ja vili vajab kiiret võtmist. Neilt kohalikelt kütusemüüjailt saab kohalik põllumees kütuse siis kui vaja (kui tarvis ka "kriipsu peale", sest PRIA-gi arveldab kalendri, mitte tööilma järgi), mitte siis kui suurkontsernile sobib.

Suurkontsernide esindajana sildistab Eesti Õliliit väikesed kütusemüüjad mõistagi maksupetisteks ja turusolkijateks. Tõsi, petised on õnne proovinud ka kütusesektoris, eriti suurejooneliselt aastail 2011-2012. Kuid riigi jõulised sammud, eeskätt kütusemüüjaile tagatisraha kehtestamine, kahandas kütusemüüjana registreeritud ettevõtete arvu viie aastaga kuuesajalt umbes 130ni. Maksulaekumine paranes mitmekümne miljoni euro võrra. Kõnealune eelnõu ise rõhutab, et mullu oli meie sektori käibemaksukohustus 166 miljonit eurot, millest laekus 163 miljonit. See kinnitab, et suurpetturid on süüdi mõistetud või suundunud parematele jahimaadele õnne otsima. Mitmed ettevõtjad on juba loobunud ning oma kodumaised tanklaketid, näiteks Mokter, Hepa, Favora, Mahta Kütus jne, suurkontsernidele maha müünud. Ning Õliliidu aplausi saatel suretab nüüd seadus välja neid, kes pole müünud või keda suurtel pole mõtet osta.

Ometi oleme jälle punktis null. Uus seaduseelnõu poob Eesti kütuseäri väiketegijate kõri nagu ei kunagi varem. Vaid mõned lihtsustatud näited:

Kui suurtelt kütusemüüjatelt nõuab riik tagatist, mis ulatub paari protsendini kuukäibest, siis väikestele kehtestatud tagatis ületab sageli kolmandiku kogu käibest. Suurkontsernile, kes müüb 20, 50 või 100 miljonit liitrit kuus, on tagatiseks miljon eurot; kohalikule kütusemüüjale, kes müüb ehk miljon liitrit kuus, on tagatis 332 000 eurot. See ületab kohalike, sageli pereettevõttena tegutsevate firmade maksevõimet ning tanklate sulgemine maapiirkondades on juba alanud.

Eelnõu järgi tohiks kütust müüa ainult tagatisega kaetud koguses. Tagatis määratakse kahe eelneva kuu käibe põhjal. Näiteks kui septembris algab kooliaasta, sügiskünd ja viljakuivatus, tuleb augusti koguse täitudes leida äri jätkamiseks väga lühikese ajaga suur summa lisatagatiseks või müük lõpetada ja äri seisma panna. Sunnitud seisaku järel uuesti kliente leida on pea võimatu.

Maksu- ja Tolliameti kontrollivõimaluste parandamiseks kohustaks eelnõu kõiki kütusemüüjaid kasutama ühtset kütuse käitlemise- ja ladustamise infosüsteemi. EMTA ametnikud saavad nii tõesti kontrollida 120 ettevõttest koosnevat sektorit kabinetimugavusest, kuid ettevõtted peavad selle nimel looma ja juurutama uued süsteemid, koolitama kasutajad, kohandama äriprotsessid. Või liidestama olemasoleva süsteemi andmekoguga, mille hind on ca 10-20 tuhat eurot.