Lennujulgestus on ettevõtete jaoks muudetud loogilisemaks

Ettevõtete seisukohalt tõi uus regulatsioon kaasa võimaluse tööprotsesside loogilisemaks muutmiseks, kuna mõned julgestusmeetmete kihid eemaldati. Nii ei ole üldjuhul Euroopa Liidu sisestel lendudel enam nõutav õhusõiduki läbiotsimine iga lennu järel. Lihtsustunud on kriitilistel piirkondadel parkivate õhusõidukite, pagasi, kauba ja varude kaitsenõuded. Teisalt eeldab täiendavate kihtide eemaldamine, et alles jäänud osa peab olema väga lihtne ning töökindel.

Ühe hiljutisema arenguna otsustas Euroopa Liit nihutada julgestuse välisperimeetrit kaugemale ning võttis sihikule kolmandatest riikidest Euroopa Liitu suunduvatele õhusõidukitele laaditava kauba turvalisuse. Sellest tulenevalt peavad lennuettevõtjad, kes Euroopa Liitu kaupa veavad, taotlema igas lähtelennujaamas endi tunnustamist kolmanda riigi lennuväljalt ELi kaupa või posti vedava lennuettevõtjana (ACC3). Protsessi teine etapp hõlmab kolmandas riigis kauba suhtes kohaldatavate meetmete faktilist kontrollimist sõltumatu hindaja poolt.

Tehnoloogia vallas on toimunud kahepidised arengud. Üheltpoolt 'legaliseeriti' käesoleva aasta lõpus kehaskännerite kasutamine. See lubab tulevikus reisijatele märkimisväärset ebamugavust põhjustavast käsitsikontrollist loobuda. Teine tehnoloogiat puudutav osa on aga veidi nukrama iseloomuga - nimelt kukkus läbi sellele kevadele kavandatud vedelikukeelu kaotamine, kuna selle asemele mõeldud vedelike kontrollimiseks arendatud seadmed ei ole õigustanud liikmesriikide ja lennuväljade ootusi. Keeld plaanitakse siiski kaotada ja viimaseks tärminiks on 29. aprill 2013.

Võib tunduda, et Eesti on lennujulgestuse uute reeglite rakendamisel esirinnas ja paljusid nõudeid võetakse ehk liiga tõsiselt - näiteks väikesaartele tehtav reisijate lennueelne turvakontroll või nõue, kus kontrollitakse püksivärvli alust ja naistel rinna piirkonda. Kuidas kommenteerite?

Anti Puusta: Euroopa Liidu ja siseriiklikud õigusaktid ei erista lennujaamu suuruse alusel. Jätavad aga teatud kriteeriumide näol võimaluse liikmesriigil alternatiivseid meetmeid kohaldada. Kärdla ja Kuressaare puhul tuleb arvesse võtta, et sealt saabuvad reisijad võivad ühekordse kontrolli põhimõtete (One stop security) kohaldamise tõttu lennata ilma täiendava kontrollita sisuliselt igale poole. Seega peavad sealsed reisijate ning pagasi suhtes kohaldatavad julgestusmeetmed vastama vähemalt samale tasemele kui mistahes muus rahvusvahelises lennujaamas. Kihnus ning Ruhnus kohaldatakse teistsuguseid meetmed, kuid sealt saabuvad reisijad peaksid jätkulennule asumiseks uuesti läbima kontrolli.

Nagu eelnevale küsimusele vastasin, on käsitsi tehtavale läbivaatusele Euroopa Liidus kehtestatud detailsed nõuded. Vähem kui aasta eest toimunud Komisjoni inspekteerimisel Tallinna lennujaamas oli üks leidudest seotud just asjaoluga, et käsitsiläbivaatus ei hõlmanud alati viidatud kehapiirkonna ja riietuseseme füüsilist kontrollimist. Nii on Lennuamet ja lennuvälja käitaja küsimusele nüüd ka rohkem tähelepanu pööranud.

Eesti eeliseks või ka puuduseks võib pidada riigi väiksust ja asjaolu, et reisijateveoks kasutatavaid lennujaamu haldab üks ja seesama ettevõte. Sellest tulenevalt on uusi nõudeid ja tuvastatud süstemaatilisi puudusi puudutava info vahetus väga tõhus.

Pikemalt loe intervjuud leheküljelt www.lennutaja.ee.