Ühtne veo hinna kütuselisa puudub

Tänapäeval on üsna tavapärane praktika, et transporditeenuse arvele lisatakse kütuse lisatasu, mis arvutatakse ümber iga kuu, kuid lisatasu arvutamise metoodika on ettevõtetel valdavalt erinev. Ehkki vedaja ja logistikapartneri valikul pole kliendi seisukohalt peamine kriteerium alati veo hind, võib see klientidele sagedasti tekitada küsimusi. Täpsemalt siis võib arusaamatuks osutuda hinnapoliitika ning selle kujunemine. Veo hind koosneb komponendist ning üks kõige tavapärasem komponent, millega praegu partnerid veo hinda reguleerivad, on kütuse lisatasu.

Kui lähemalt kütuse lisatasude numbreid uurida, selgub, et koefitsiendid, mida konkureerivad ekspedeerijad pakuvad, on võrdlemisi erinevad. Nii näiteks pakuvad juhuslikult vaatluse alla võetud firmad oktoobriks järgmisi kütuselisa määrasid: DPD 15,97%; TNT 20%; DHL (maanteetranspordis) 11% ning DSV 17,9% ja Schenker 16,6%. Nagu näha, erinevad protsentuaalselt lisatasud mõnel juhul isegi peaaegu poole võrra. Aga miks? Tegelikult ei ole põhjuseid vaja kaugelt otsida, sest enamik ettevõtteid on oma kütuselisatasude arvestamismeetodid ka kenasti kirjeldanud.

Kõige lihtsamalt öeldes erinevad lisatasud arvestamismeetodi erinevuse tõttu, sest kõikidel vaatluse all olevatel firmadel on kütuselisa arvutamise aluseks erinevad alused. Erinev on ettevõtetel nii aluseks võetud tanklakett, ka asjaolu, kas arvestatakse jae- või hulgihinda, ning lõpuks ka see, et lisatasude arvestamise periood on fikseeritud eri ajal. Nii näiteks on pikaajalised kütuselisa arvestajad kõnealust koefitsienti ehk BAFi (Bunker Adjustment Fee ) arvestanud umbes 2004.-2005. aastast.

Samas mitte kõigil pole aluseks viie-kuue aasta tagune kütuse hind, vaid mõnel juhul see fikseeritakse iga aasta alguses uuesti. See aga sisuliselt tähendab, et lõpliku teenuse hinna kujunemise selgituse annab siiski teenuse pakkuja ning konkurentide koefitsiente me iseenesest võrrelda ei saa.