Autor: Rivo Sarapik • 16. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ansip selgitas, et teehooldus, ligipääsu tagamine ühele omavalitsuse elanikule, on kindlasti kohaliku omavalitsuse kohustus. Ta märkis, et tee kaardile kandmine –registrisse kandmine – see ei saa olla kellegi suva. Kui tee on olemas, siis tuleb see tee ka registrisse kanda ja seal väga palju valikuvõimalusi ei ole. Register peab kajastama objektiivset tegelikkust.

Ansipi sõnul on valitsus aidanud kohalikke omavalitsusi ja eraldanud kohalikele omavalitsustele täiendavalt lumekoristustöödeks 15 miljonit krooni, mis on täiesti arvestatav summa. „See on sama summa, mille võrra kohalikud omavalitsused kulutasid möödunud aasta alguses tulenevalt rohkest lumest ühes kuus teehooldustöödele  rohkem kui tavalistel aastatel. Valitsus on selle erakorralise lume, mis sadas põhiliselt maha detsembrikuus, koristamise kulud kinni maksnud,“ toonitas peaminister.

 Ansip sõnul on üldreegel selline, et kelle maa, selle tee. Ta möönis, et suuri linnu või ka väikesi linnu läbivate maanteede hooldamise küsimus on olnud aktuaalne alates sellest ajast, kui Eesti Vabariigi iseseisvus taastati. Ansip tunnistas, et mitmete teede, mis linnades küll tänava kuju võtavad, staatus on ka ajas muutunud. Ta meenutas Võru linna, kus teede staatus on muutunud ja riigile on tulnud suuremad kohustused, kohaliku omavalitsuse kohustused vähenenud. Ansipi hinnangul on selliseid omavalitsusi üle Eesti leida päris mitmeid, kus suundumusena on seni tänavatena klassifitseeritud teed on muutunud riigimaanteedeks. Teehooldus, tee ehitustööd, tööde tegemise kohustus on läinud üle maanteeametile. Ansipi sõnul tuleks iga konkreetset juhtumit vaadata eraldi ja kui on piisavalt põhjendatud, siis ta ei välista, et ka tulevikus mõned praegused tänavad võivad muutuda riigimaanteedeks.