"Näiteks tööliste vedude tellijad ei tahtnud teenuse eest maksta, üks neist on Üksik Rüütel," osutas Penu ühele võlgnikule. Mitmed teised võlgnikud olla üldse lakanud olemast.
Lisaks oli oma osa Mauman Reiside pankrotti minekul ka Harju ühistranspordikeskusel. "Nende poliitika ongi bussidega väikevedajate välja suretamine: mulle pandi oma bussid ette sõitma, kuid minul endal ei lubatud aegu muuta," oli Penu tagantjärele nördinud.
Nii olevat Sauel kõik sõitnud tasuta, kuid Maumanile jäi üla võimalus vaid tasu eest sõite teha. "No ja kes siis enam tuli raha eest sõitma. Omavalitsus ütles, et kui ei saa hakkama, võetakse uus... kuid nüüd on ka uus tegija lahkunud," selgitas ta.
"Bussidega väikevedajatel on Eestis olukord nii, et karju appi...," iseloomustas ta bussiveonduse turgu.
"Võid vedada põhku, inimesi või sõnnikut - ikka makstakse sulle 18-19 krooni kilomeetrist," pidas Penu riigi bussiveonduse poliitikat imelikuks.
Kui ühelt poolt räägib riik kokkuhoiust, siis samas tehakse vedusid üsna loogikavabalt ja raiskajalikult, seletas ta.
"Näiteks 2000 elanikuga Kiilisse sõidab Harju ühistranspordikeskus päevas 42 aega, aga mina katsin selle edukalt päevas 30 ajaga," imestas ta. Samas näiteks 4000 elanikuga Sakusse teeb riik vaid 5 sõitu päevas, ülejäänud on kommertsliinid.
"Vaatame edasi - eks elu tuleb sees hoida," lootis Penu peale Maumani lõppu paremaid aegu.