Täna, 4. märtsil 2026, algas järjekordne ja väidetavalt kõigi aegade suurim liikuvusuuring, mis lubab taas teha selgeks inimeste tegelikud liikuvusvajadused, et tulevikus ühistransporti parandada. Maksma läheb see uuring maksumaksjale ligi 200 000 eurot ja hõlmab kuni 12 000 inimest.
Mina enam nende 12 000 seas ei ole. Ärge mitte lootkegi. Küll aga võin anda täiesti tasuta mõtteainet hoopis teise nurga alt. Mälestusi oma lapsepõlvest, millest arvestatav osa möödus kõhutades isa juhitud Kubani bussi mootorikattel.
Kujutage ette: suure kolhoosi üks osakond, kus elas ja töötas sadu inimesi. Ja siis üks väike nõukaaegne buss, mille sõiduomadused meenutasid pigem traktori kui ühissõiduki oma. Aga kõik said oma asjad aetud! Varahommikune töölistering, kus tihtilugu tuli sisse maganud „sepa-Juss“ üles äratada, puhvaika selga aidata ja bussi peale talutada. Siis koolilastering, siis nö põlluring, kus iga tööline tuli pärast töökäsu saamist „objektile“ viia. Seejärel ring pensionäridega rajoonikeskusesse, kes läks poodi, kes arsti juurde, kes lapsele külla.
Ennelõunaks taas tagasi, sest vaja oli töölised objektidelt sööklasse ja kombaineritele soe söök põllule viia. Kui see tehtud, siis uuesti rajoonikeskusesse memmedele järele, et igaüks jõuaks enne õhtust töölisteringi koduukse ette viidud, kui vaja, siis ka toidukotid tuppa tassitud.
Ja nii päevast päeva. Kõik said oma asjad aetud ja liikuvusega polnud vähimatki probleemi. Sest väike kogukond suhtles igapäevaselt omavahel, kõikide liikuvusvajadused olid bussijuhile teada ja seda kõike ilma igasuguse mobiiltelefoni ja äpita.
Täna kulutame digiajastul aga kümneid miljoneid eurosid, et tühje busse edasi-tagasi sõidutada ja sadu tuhandeid uuringutele, millest mitte midagi ei muutu. Nõudepõhisest transpordist räägitakse vaid enne valimisi poliitiliste loosungite kontekstis, kui need läbi, tiksub kõik vanaviisi edasi.
Ühistransporti korraldab Regionaal- ja põllumajandusministeerium, uuringuid tellib aga Kliimaministeeriumi alluvusse kuuluv Transpordiamet. Kõlava häälega räägitakse meedias raudtee arendamisest, mis kuulub aga Majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi valdkonda. Kas saab üks süsteem veel segasem olla?
Täna alanud uuringu raha eest oleks saanud osta kogukondadele vähemalt viis tuttuut väikebussi või kümmekond vähekasutatut. Igas kogukonnas leidub inimesi, kes on valmis teatud summa eest vastu võtma kogukonna bussijuhi rolli, erinevad digitaalsed lahendused infovahetuseks on olemas ja konti see töö ei murraks.