Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kingitud hobuse suhu ei vaadata
Kui ehitaksime valmis neljarealised teed Tallinnast Narva, Pärnusse ja Tartusse, võib see investeering laenukoormust pigem vähendada kui suurendada, kirjutab ettevõtja Tõnis Palts (Isamaa ja Res Publica Liit).
Tõnis Palts
Foto: Andres Haabu
Kui maailm kingiks Eesti riigile 100. sünnipäevaks neljarealise Tallinna-Tartu maantee, siis ei võtaks valitsus ja rahandusminister seda vastu. Sest lume koristamise kulud oleksid siis suuremad ja raha ei saa maanteel sõitmise eest ju võtta. Aga ühe tulevikustsenaariumi järgi just seda maanteed meile kinkida tahetakse.
Tartu ja Tallinna vahel liiklemine on hullem terviserisk kui suitsetamine. Selle maantee liikluses osalemisega tõuseb vereõhk, juba teelemineku eel hakkab inimene närveerima ning käed värisevad veel mitu tundi pärast kohalejõudmist. Need viis tundi võid rahulikult oma elust maha tõmmata. Nõrganärvilisemad panebki see suitsetama ja jooma.
Tartu maanteel sõidab üle 5000 inimese päevas. Kui võtame selle läbimise negatiivse psühholoogilise mõju ajaks viis tundi, siis: maantee turvalisemaks tegemine muudaks 25 000 inimelu- ja töötundi päevas efektiivsemaks. Kui sõitjad saaks olla oma mõtetega omaette, nii et liiklusolukorrad neid ei lõhu. Kui pidev pidurdamine, kiirendamine ja vandumine muutuks rahulikuks kulgemiseks. Kui saaks kas kaaslastega autos või siis hands free ühenduse kaudu vestelda pere ja kolleegidega kogu maailmas.
Kui 30 tagasi oli ettevõtte jaoks juba parajaks ülesandeks ainuüksi õige tõstuki leidmine, siis tänaseks on valikuvõimalused suurenenud. Tõusnud on teadmine, milline üks hea masin olema peab ning üha määravamaks saanud see, kui palju maksab tõstuki kasutamine kogu elutsükli jooksul. Tähtis on töökindlus ning ka see, millist infot masina poolt kogutuvad andmed meile edastada suudavad.