Erasõit firmaautoga läheb kalliks maksma

Ernst & Young Balticu juhtiv maksunõustaja Tõnis Elling selgitab raamatupidaja.ee-le, kuidas ettevõtte sõiduauto maksustamine täpsemalt toimub.

Ernst & Young Balticu juhtiv maksunõustaja Tõnis Elling   

Tähtsamad pidepunktid sõiduautode maksustamises

- Alates 1. septembrist 2014 ei saa enam hüvitada maksuvabalt kuni 64 euro ulatuses isikliku sõiduauto kasutamist ettevõtluses.

- Alates 1. detsembrist 2014 sai Eesti Euroopa Komisjonilt loa piirata autode sisendkäibemaksu mahaarvamist 50 protsendi ulatuses. Kuna see säte on Euroopa Liidu käibemaksu direktiiviga vastuolus, oli selle jaoks vaja eraldi luba küsida, et üldse saaks hakata ettevõtjatel sisendkäibemaksu mahaarvamist piirama. Põhjenduseks toodi, et sõiduautodega pannakse toime nii palju pettusi ning muul viisil ei ole võimalik nende pettuste vastu võidelda, seega otsustati, et võetakse lihtsalt 50 protsenti ettevõtjatelt ära. See meede võeti vastu ajutiselt, kuid on siiani püsinud, sest rahandusministeerium on selle meetme kehtivust pikendanud.

- Alates 1. jaanuarist 2018 muutus väga oluliselt tulumaksu käsitlus sõiduautode maksustamisel. Sõidupäevikutelt ja kilomeetripõhiselt arvestuselt mindi üle kilovati põhisele maksustamisele ja sellega muudeti ka sisendkäibemaksu arvestust käibemaksu seaduses.

Kas kasutada ettevõtte autot või eraautot töösõitudeks?

Iga ettevõtja peab ise arvestama, kumb variant talle mõistlikum on, kas kasutada enda isiklikku autot töösõitudeks või pidada eraldi ettevõtte autot.

Ühe variandina, mida tänapäeval enam eriti ei kasutata, müüakse või renditakse oma isiklik auto firmale, mis tähendab, et see läheb ikkagi ettevõtte autoks. Kasutusõigus läheb ettevõttele üle ja kõik kulutused teeb samuti ettevõte. On olemas veel võimalus, et auto antakse firmale tasuta kasutusse. Tehakse kasutusvalduse leping. Füüsiline isik võib oma vara tasuta kasutada anda ja ära jagada, aga ettevõte seda teha ei saa.

Teadlikumad maksumaksjad on kasutanud sellist varianti, et oma isiklik sõiduauto antakse ettevõtte kasutusse hommikul kella 8-st kuni õhtul kella 17-ni ja õhtupoole on auto taas isiklikuks kasutuseks, seega päeval on tööauto ja õhtul isiklik auto. Sellise variandi puhul, mida aktsepteerib ka maksu- ja tolliamet, tuleb väga täpselt pidada kuluarvestust, sest kõik kulud on siis samuti proportsiooni alusel jagatavad. Sel juhul ei saa kulutusi täies ulatuses firma arvele panna.

Kui palju tohib maksta sõidukompensatsiooni?

Sõidukompensatsioon on isikliku sõiduauto kasutamise eest. Võimalik on maksta isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni kilomeetrite järgi ehk siis sõidupäeviku alusel. Tuleb arvestust pidada, mitu kilomeetrit parajasti töösõitu tegid. Seejärel panna kilomeetrid kirja ning saab hüvitada kuni 30 senti kilomeetri kohta, aga mitte rohkem kui 335 eurot kalendrikuus. See summa kehtib ühe tööandja / firma kohta. See tähendab seda, et kui inimene töötab mitmes kohas, siis saab sõidupäeviku alusel taotleda hüvitist mitmest firmast, kui summa on kuni 335 eurot. Samuti pole oluline, kas auto on inimese enda oma – tal ei pea olema isiklik auto. Enamik meist sõidab liisinguautoga ja paljud ka oma elukaaslase, abikaasa või vanemate autoga. Auto tegelik omanik ei mõjuta kompensatsiooni saamist. Tähtis on ikka see, kuidas inimene autot ettevõtte hüvanguks kasutab ning see tuleb dokumentides ära fikseerida. Selleks peab olema tehtud volitus auto kasutamise kohta.

Kuidas tuleb autokompensatsiooniks dokumente vormistada?

Tavaliselt tehakse seda äriühingu juhatuse otsusega, kus märgitakse ära see isik, kes hüvitist saab: ees- ja perekonnanimi, hüvitise suurus ning periood, mis aja jooksul kulusid hüvitatakse. Kindlasti tuleb lisada juurde koopia auto registrikaardist, et oleks näha, et selline auto on üldse olemas ning seda kasutatakse. Tavaliselt tehakse see otsus üheks majandusaastaks. Siis vaadatakse perioodiliselt üle, kas auto on vahetunud vms. Selle jaoks ongi dokumendikoopiad väga olulised, sest tagantjärele on keeruline neid üles leida, kui auto on vahepeal näiteks ära müüdud või midagi on juhtunud.

Ühemehefirmade puhul on see asi pisut veider, et ise teen otsuse ja ise annan endale auto kasutusse. Kuna vormistamise protseduur kehtib üldiselt kõikidele ettevõtetele, tuleb paberid õigesti vormistada. Mõistlik on teha see dokument valmis. Kui dokument on olemas, siis on juba maksuhalduri ülesanne öelda, kas dokument on õige või vale.

Kuidas sõidupäeviku vormistamine täpselt välja näeb?

Sõidupäeviku eesmärk on, et peaks saama tuvastada, kus sa käisid ja mis sa seal tegid. Tänapäeval on eraelu väga tööeluga läbi põimunud ning keeruline on täpselt kindlaks teha, mida ja millal inimene täpselt teeb. Saab ju näiteks kohvikus tööd teha ja ärilõunaid pidada või kodukontoris toimetada.

Kõige levinum sõidupäeviku pidamise vorm on Excelis arvestuse pidamine. Sinna saab panna kirja, millised töösõidud olid, kes seal sõitis, mis autoga (auto registrinumber), odomeetri näidud, kui palju kilomeetreid on sõidetud. Kuna sõidupäevikut peetakse ainult isiklike autode kohta, siis tuleb sinna sisse kanda ainult töösõidud, mis tähendab, et ainult neid hüvitatakse. Erasõidud isikliku autoga ei huvita tööandjat. Sõidupäevikut võib pidada nii nagu endal kõige mugavam on: kas paberkandjal, Excelis või ka mõnes mobiiliäpis. Sõidupäeviku mõte on pigem see, et mitte niivõrd maksuhaldur ei kontrolli, vaid tööandja ise kontrollib, kus töötajad käisid ja mis nad tegid tööajal, kui nad soovivad kompensatsiooni enda sõiduauto kasutamise eest.

Mida teha, kui elukoht asub üle 50 km kaugusel töökohast?

See on suhteliselt uus regulatsioon, mis võimaldab tööandjal meelitada tööle kaugemal elavaid inimesi, hüvitades sõidukulusid, kui töötajal kaasnevad tööle jõudmiseks suuremad kulutused. Teatud piirkondades valitseb olukord, kus inimestel ei ole kodu lähedal tööd ja nad peavadki väga kaugele sõitma. Kui inimene kolida ei soovi, siis on ta kas mõni aeg töötu või sõidab töölkäimiseks väga pika maa maha.

Soodustus ongi mõeldud selleks, et tööandja saab maksuvabalt hüvitada töölt koju ja tagasi tööle sõidud. Vahemaa peaks olema vähemalt 50 km ja seda ei mõõdeta mitte linnulennult, vaid mööda teed tulles ning mitte asula piirist asula piirini, vaid konkreetselt kodust tööle. Oluline on märkida, et 50 km kauguselt sõitude hüvitamine ei tähenda automaatselt seda, et tööandja sellelt kulutuselt sisendkäibemaksu maha arvata saab.

Üks asi on see, et maksuvabalt hüvitada tulumaksu seaduse tähenduses, see ei ole erisoodustus. Teine asi on, kui nendelt kulutustelt sisendkäibemaksu maha arvatakse. Selle kohta on maksuhaldur väga konkreetselt öelnud, et sisendkäibemaksu mahaarvamiseks peab olema see dokument firma nimel ja seal ei sobi ise kirjutada firma nime dokumendile.

Kui tööandja tellib takso või mingi auto ja tellib arve endale, siis on võimalik, sest arve tulebki kohe tööandja nimele. Juhul kui töötaja ise organiseerib transpordi ja läheb tööandja juurde oma kuludokumentidega, siis sisendkäibemaksu maha arvata ei lubata. See on selline piirang, et kõiki häid asju korraga ei saa. Iseenesest on see sisu poolest veider: mis tähtsust sellel on, kes takso tellib. Samas selle kaudu püüab maksuhaldur hoida rangemat joont.

Kuidas tööandja peab maksu- ja tolliametile teada andma isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamise kohta?

Selle kohta tuleb deklaratsioon esitada. Isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni maksmist deklareeritakse INF 14-l, mis tuleb esitada järgneva kalendriaasta 1. veebruariks. See on vajalik selleks, et füüsilise isiku tulu õigesti arvutada. Selleks ajaks saab tööandja näidata, kui palju ta on isikliku sõiduauto kompensatsiooni maksnud ja samas deklaratsioonis näitab ta ka seda, kui palju ta on maksnud koolituskulusid. Maksuhaldur saab siis võrrelda ja vaadata, kas ja kui palju on füüsiline isik aasta jooksul tulu saanud.

Millised on erandid?

Siinne jutt kehtib ainult sõiduautode kohta. Maksuvabad hüvitamised on võimalikud ka kaubikute, väikebusside ja muude transpordivahendite puhul, kuid hoopis teistel alustel. Oluline on vahet teha, kas jutt käib sõiduautost või siis sellisest transpordivahendist, mis näeb välja nagu sõiduauto, aga liiklusregistri andmete järgi on hoopis kaubik. Seadused kehtivad ikkagi nendel alustel, mis on liiklusregistris kirjas, vastasel juhul võib ju igat autot enda suva järgi ümber ehitada.

Üks kaubiku tunnusmärk on, et taga on kaks istekohta. Kolmas inimene mahub küll taha ära, kuid seal ei ole talle turvavööd ning pole arvestatud, et taga kolm inimest istub. Need autod on tegelikult kaubikud ning sõiduautode reeglid neile ei kehti. Siin on terve hulk tingimusi, mis määravad registri järgi ära auto sõiduautoks arvamise või mittearvamise.

Kuidas arvestatakse ettevõtte sõiduauto erisoodustusmaksu?

2018. aasta 1. jaanuaril hakkas kehtima seadus, et sõiduautosid maksustatakse kilovattide järgi. See tähendab, et hüve saamine ei sõltu sellest, mitu kilomeetrit tööautoga sõidad, vaid maksustatakse seda, kui võimsa autoga sõidad. Kui autol on 200 kW, siis maksad rohkem, sest hüve on väidetavalt palju suurem võrreldes sellega, kui sõidad 70 kW autoga. See ei tundu küll väga loogiline, kuid süsteem ise on lihtsam, sest tööautode puhul kaob ära kohustus sõidupäevikut pidada ning auto registritunnistuse järgi vaadatakse, milline on auto võimsus.

Seaduses on kirjas, et erisoodustuse maksustamise baasiks on 1,96 eurot kW kohta. Kui tegemist on vanema autoga, siis on natuke odavam hüve ning kilovati hinnaks on 1,47 eurot. See kehtib sõiduautode kohta. Kaubikute puhul pole ka sõidupäevikut vaja pidada, vaid on samamoodi maksmine kilovati põhjal või siis kehtib turuhind. Kilovatid on sundkorras sõiduautodele ja vabatahtlikult võib kasutada ka kaubikute ja N1 kategooria sõidukite puhul. Enamikul juhtudel on mõistlik kasutada ka kaubikute puhul kilovattide järgi maksmist, sest tihtipeale on kaubikute turuhinda päris keeruline määrata.

Kas peab maksma erisoodustusmaksu ka siis, kui autot erasõitudeks kasutada ei saa?

Siis ei pea maksma. Antud juhul on juttu ettevõtte autodest. On ettevõtte autosid, millega tehakse ainult tööd. Erisoodustus on ikkagi see, kui firmaautot saab kasutada eratarbeks. Kui selline võimalus puudub, siis ei pea ka erisoodustusmaksu maksma. Täpsustuseks olgu öeldud, et erisoodustusmaks on kõnekeelne väljend, mis koosneb tulumaksust ja sotsiaalmaksust.

Kas ettevõtte auto kuludelt võib käibemaksu tagasi küsida?

Võib küll. Alates 2014. aasta 1. detsembrist rakendus muudatus, kus ettevõtete sisendkäibemaks arvatakse maha ainult 50 protsendi ulatuses. Kui enne oli 100 protsenti maksustamist põhireegel, millest hakati siis maksustamist piirama vastavalt sellele, kas olid erasõidud või mitte, siis nüüd on vastupidi. Põhireegel on see, et 50 protsendist oled igal juhul ilma ja siis pead hakkama vaatama, kuidas saab erireeglite alusel kuidagi 100 protsenti kätte. Kui auto on 100 protsenti ainult ettevõtluses kasutatav ja ettevõtja suudab seda ka tõendada, et selle autoga ei sõideta ühtegi erasõitu, siis saab 100 protsenti sisendkäibemaksu maha arvata. Kui tulevad erasõidud ka sisse, siis läheb mahaarvamise õigus automaatselt 50 protsendi peale ja seda nii sõiduauto ostmisel kui ka jooksvate kulutuste osas.

Märkimisväärne on, et alates 2018. aastast muutus ka sisendkäibemaksu ümberarvestus. Olukord läks maksumaksjatele karmimaks. Varem oli olukord selline, et ostes enda ettevõttele uue auto ning sõites sellega ainult töösõite ning erasõitudeks mõnd muud transpordivahendit kasutades sai 100 protsenti käibemaksu maha arvata. Tingimus oli see, et pidi kaks aastat eranditult kasutama autot maksustatava käibe tarbeks.

Kui teisel aastal midagi juhtus, tuli kogemata või teadlikult mõni erasõit vahele, siis tuli käibemaks proportsionaalses osas riigile tagasi maksta. Kui alguses küsiti 100 protsenti käibemaksu tagasi ja teise aasta alguses anti auto korraks erakasutusse, siis tuli alates 13. kuust maksta see 50 protsenti riigile tagasi. Jooksvate kulutuste osas võis auto olla ühel kuul 100 protsenti ettevõtluses ja teisel kuu jälle 50 protsenti. Kui puhkusekuu ajal auto seisis, siis ei saanudki sellega erasõite teha ja sai 100 protsenti maha arvata.

Alates 2018. aasta 1. jaanuarist on nii, et kui autoga näiteks esimese aasta lõpus erasõit teha, siis tuleb sisendkäibemaks ümber arvestada täies ulatuses alates sõiduauto soetamise kalendrikuust. Mis tähendab seda, et peab deklaratsiooni tagantjärele parandama. 100 protsendi asemel tuleb arvata maha ainult 50 protsenti, see tähendab seda, et 50 protsenti on liiga palju maha arvatud. See on see raha, mida riigilt n-ö alusetult on kätte küsitud ja süsteem arvutab sellelt ka automaatselt intressi 0,06 protsenti päevas. Sisuliselt selle eest, et kahe aasta jooksul tehti üks erasõit, saab karistuseks ka intressid ja tagasiulatuvalt peab deklaratsiooni parandama sõiduauto soetamise kuul. Lisaks tuleb arvestada jooksvaid kulutusi nagu kütus, rehvivahetus, hooldus.

Nende kulutuste pealt tuleb sellest õnnetust erasõidust alates autot igal juhul hoida 50 protsendi mahaarvamise õiguse peal vähemalt ühe kalendriaasta vältel. Mis omakorda tähendab seda, et enam ei vaadata jooksvate kulutuste osas seda, kuidas autot tegelikult kasutatakse, vaid kui see erasõit septembris 2019 toimub, siis sealt edasi aasta vältel, hoolimata sellest, kuidas tegelikult autot kasutatakse, jäädakse ikkagi 50 protsendist ilma. Kui see aastane karistus on läbi, vaadatakse üle, kas autot kasutatakse ainult töösõitudeks või on ka erasõidud. Sõiduauto kasutamise kontrollimine ja jälgimine ei ole tänapäeva maailmas siiski eriti viljakas tegevus.

Kui töötaja, juht- või kontrollorgani liige kasutab isiklikku sõiduautot ülesannete täitmisel, millised võimalused on tööandjal auto kasutamise eest tasumiseks?

Siin tuleb eristada, kas jutt käib igapäevasest või töölähetuste jaoks kasutamisest. Need on täiesti erinevad asjad. Saab maksta sõidupäeviku alusel 30 senti kilomeetri eest kuni 335 eurot kuus. Töölähetuse kohta on eraldi määrused, mis reguleerivad lähetuses viibivate isikute kulutuste hüvitamist. Praegu on olemas selline võimalus, et saab maksta isikliku sõiduauto parkimise eest tulumaksuvabalt, hüvitada parkimise kulusid, mis on eraldi arvestuses.

Kuidas ja millal rakendub käibemaks, kui osta sõiduauto teisest Euroopa Liidu riigist?

Sel juhul tuleb kõigepealt vaadata, kas tegemist on uue või kasutatud autoga. Uus auto käibemaksu seaduse tähenduses ei ole sama asi, mis igapäevases tähenduses. Käibemaksu seadus ütleb, et sõiduauto on uus maismaa mootorsõiduk siis, kui sellega on sõidetud alla 6000 kilomeetri või see on alla kuue kuu vanune. Kui on tegemist uue auto ostmisega, siis tuleb igal juhul maksta käibemaksu selles riigis, kus auto arvele võetakse. Ostes Soomest, kuid hakates Eestis sõitma, tuleb siin maksta käibemaksu. Ning vastupidi: kui soomlane tuleb Eestisse ja ostab siit auto, läheb kodumaale ning võtab seal auto arvele, peab ta käibemaksu Soomes maksma.

Kasutuses olnud auto on auto, mis on üle kuue kuu vana ja sellega on sõidetud üle 6000 km. Selle ostmise puhul eriregulatsioonid puuduvad. Kui osta kasutatud auto eraisiku käest mõnes Euroopa Liidu riigis, siis käibemaksukohustust ei teki. Autopoest ostes sõltub poest, üldjuhul lisatakse asukohariigi käibemaks. Sihtkoha riigis maksukohustust ei lisandu.

Kui Eesti käibemaksukohustuslasest FIE teenib tulu Uberile teenust osutades, kas ta peab iga kuu oma teenitud tasult käibemaksu deklareerima ja tasuma?

Oleneb sellest, kas juht ise on käibemaksukohustuslane või mitte. Tema on ju see, kes pakub teenust. Uberi süsteem toimib nii, et portaal pakub taksojuhile portaaliteenust. See tähendab, et käibemaksu lisamine või mahaarvamine sõltub sellest, kas juht ise on käibemaksukohustuslane: kas ta on FIE või töötab OÜ kaudu. Uber on lihtsalt portaal, mis aitab teda klientide leidmisel ega muuda käibemaksu käsitlust.

Maksude ja raamatupidamise kohta leiad alati asjakohast infot raamatupidamise teabevarast, mis on praktiline, mahukas ja süsteemne teave aastaaruande koostamisest, raamatupidamise korraldamisest, bilansist ja kasumiaruandest ning muudest olulistest teemadest.

Jaga lugu:
Seotud lood
LOGISTIKA UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad logistikauudised igal nädalal enda postkasti.

Logistikauudised.ee toetajad:

Tõnu Tramm
Tõnu TrammLogistikauudised.ee juhtTel: 52 777 80tonu@logistikauudised.ee
Hedi Meigas
Hedi MeigasSündmusedTel: 5384 5159hedi.meigas@aripaev.ee
Lilia Roos
Lilia RoosReklaami projektijuhtTel: 585 485 10lilia.roos@aripaev.ee