Kuidas planeerida ladu?

Väga oluline on arvestada kohe uue hoone projekteerimisel võimaliku laienemisvajadusega tulevikus. Kui lao krundi suurus seda võimaldab, tuleks näha projekteerimise algfaasis ette laokompleksi laiendamise etapid. Taoline lähenemine võimaldab teha tulevikus laohoonele juurdeehitusi nii, et olemasolev ladu saab jätkata ehitamise ajal tööd ilma olulise ehitajapoolse häirimiseta. Samuti on võimalik ühendada erinevad hooneosad sedavõrd loogiliselt ja integreeritult, et mitmes järgus välja ehitatud laokompleks kujutab endast lõplikult valminuna ikkagi ühtset tehnoloogilist tervikut.

Hoone eri aegadel ehitatud osad ühendatakse omavahel nii, et suurendatakse ühes reas paiknevate laadimislüüside arvu, pikendatakse nende taga paiknevaid tööalasid ja töökoridore ühendavaid ristkoridore. Taoline lähenemine tagab hoiustamise ja kauba käsitlemise tehnoloogilise ja töökorraldusliku ühtsuse nii erinevates laienemisfaasides kui ka lõplikus suuruses. Töö tootlikkus ei lange, koos müügikäibe kasvamisega suurendatakse laadimisrampide, vastuvõtuks, cross-dockingiks, pakkimiseks ja loovutuseks vajalike tööalade pindalasid ja hoiustamisalasid. Lao planeerimisel tuleks püüelda optimaalse ja käitlemiskeskse lahenduse poole, mis seob endas kõige sobivamad laotehnoloogiad ja jätab teatud määral ruumi ka tulevikuvajaduste tarvis.

Lao projekt algab lähteülesande koostamisest. Tööga peaksid saama koostöös hakkama pädev ja kogemustega laojuhataja ja/või firma logistikajuht. Juhul, kui tuntakse, et ülesande koostamine võib osutuda üle jõu käivaks, tuleks tellida konsultandilt nõustamisteenust. Üldjuhul on eksperdi kasutamine lähteülesande tarvis andmete kogumiseks ja olukorra kaardistamiseks isegi soovitatav. Kui lao- ja logistikajuht on teatud määral ikkagi olemasoleva olukorraga seotud eelarvamuste kütkes ja kipub alateadlikult võtma vastu osa olulistest otsustest stiilis „mulle tundub“, siis väljast tulnud inimene on nö värske pilguga ja suudab hinnata olukorda objektiivselt. See aitab tal töötada suurema arvu alternatiivsete lahendusvariantidega.

Lähteülesandega nähakse ette eri töö- ning hoiustamisalade suurused, peakoridori, ristkoridoride ja töökoridoride asukohad, laadimislüüside arv ja paiknemine, lao erinevate osade kõrgused jne. Projekteerija lähtub oma töös eelkõige lähteülesandes kirjeldatud andmetest, sidudes tellija vajadused krundi suuruse ja kujuga, maa-ala detailplaneeringuga, olemasolevate tehnovõrkude ja sissesõiduteede poolt ette antud tingimustega.

Juhul, kui ehituse finantseerimisvõimalused ei sea rajatava laopinna suurust väga jäikadesse raamidesse, tekib alati uue lao suuruse planeerimisel oluline, põhjendatud küsimus. Kas uus ladu või olemasoleva juurdeehitus teha täpselt nii suur, kui hetkel vaja või arvestada ka tulevikuvajadustega? Kui valitakse esimene alternatiiv, võib pärast ehitise valmimist selguda, et varsti on taas kitsas ja tuleb hakata mõtlema laohoone uue laiendamise peale (juhul, kui see on võimalik). Samas puudub majanduslik sisu ka otsusel rajada uus laohoone sedavõrd suure pinnaga, et selle täieliku kasutamiseni jõutakse alles 5-7 aasta pärast. Kallis põrandapind ei tohiks seista tühjana, kuna see seoks endaga finantsvahendid pikkadeks aastateks. Olukorda parandab tavaliselt rentnike leidmine tühjale pinnale, kuid peab arvestama, et kui pole tegemist laoteenuste pakkujaga, kaasneb laorentnikega sageli tõsiseid töökorralduslikke, ohutusalaseid ja muid probleeme.

Kui ettevõttel jätkub vähegi vahendeid, tasuks mõelda võimalusele ehitada laadimisväravate taga asuva tööala kohale teine korrus. Laadimisoperatsioonide teostamiseks ei vajata tavaliselt suuremat kõrgust kui 4m, mistõttu saab saab töötsoonide ja peakoridori kohale ehitada lisakorruse, mida on võimalik kasutada peenkaubalaona, lisaväärtusteenuste osutamise alana või vajadusel isegi kontoripinnana.

Lao tellijafirma logistikapersonal peaks olema suuteline kirjeldama riiulisüsteemide ja tehnoloogiliste seadmete müüjatele seda, mida nad laoruumi sisustamiseks vajavad. Juhul, kui inventari ja seadmete kirjeldus ja tehnilised andmed nõuete spetsifikatsioonis jätavad seadmete müüjatele liialt palju vaba tõlgendamise ruumi, kasutatakse seda ka üldjuhul oma pakkumise atraktiivsemaks muutmiseks. Pakkumised võivad olla lõpuks sedavõrd erinevad, et nende võrdlemine ja sobivaima pakkumise valimine muutuvad raskeks. Tavaliselt minnakse sel juhul kergema vastupanu teed ja valitakse lihtsalt odavaim (kuid tingimata mitte parim) pakkumine ja tarnija.

Pakkumisi ja tarnijaid pole otstarbekas omavahel pakkumiste võrdlemise staadiumis siduda. Õige oleks võrrelda ja analüüsida algul omavahel pakkumisi ja selgitada välja sobivaim. Seejärel tuleks võrrelda omavahel tarnijaid ja paigutada need oluliste kriteeriumide alusel pingeritta. Tähtsamaiks on siinjuures tarnija personali professionaalsus ning ettevõtte usaldusväärsus. Seejärel käsitletakse pakkumisi ja tarnijate hindamise tulemusi üheskoos.