Eesti Õliühing: kütusehind õiglane ja kartelli pole

Viimasel ajal on sagenenud elektroonilises meedias üleskutsed tarbijatele boikoteerida Eestis tegutsevaid vedelkütuse müüjaid. Tavaliselt tuuakse põhjuseks kütuste sage hinnatõus ning ühtlane hinnatase kõigis jaemüügikettides, teatab õliühing.

„Siinkohal sooviksin lühidalt selgitada Eestis müüdavate vedelkütuste hinnakujundust,“ kommenteeris Eesti Õliliidu tegevjuht Toomas Saks. „Teatavasti on Eesti koos Lätiga ainukesed Euroopa Liitu kuuluvad riigid, kellel puudub oma nafta ümbertöötlemistehas,“ jätkas Saks. „Seetõttu on meil toimivad kütuseettevõtjad tavalised kaupmehed, kes ostavad ja müüvad edasi toornaftast töödeldavaid valmistooteid ehk diislikütust ja mootoribensiini.“

 Makse ei maksta korrektselt aga mitte kõigilt sissetoodud kütusepartiidelt, mistõttu kahjuks tuleb ikka veel rääkida Eesti turul ka nn „musta“ kütuse müügist, kus enamjaolt on tegu tavalise, kõigile kvaliteedinõuetele vastava kütusega, millelt on jäetud maksmata osa makse (peamiselt aktsiisimaksud). Mootorikütuste valdkonnas toimuvat „maksupesu“ on mitmel korral ka ajakirjanduses kajastatud.

On teada, et tänu sellisele tegevusele on osades tanklates võimalik müüa kütust oluliselt odavamalt kui nendes, kus ettevõtja tasub kohusetundlikult kõik maksud. Kuna maksupettust keegi avalikult ei tunnista, siis siit jääb ka tarbijale mulje, et osad tanklaketid „koorivad“ tarbijat, müües kütust hinnaga, milles sisalduvad ka kõik riiklikud maksud. Tegelikud „koorijad“ võivad olla aga just need tanklaketid, kus tooteid müüakse sama jaehinnaga kui mujal, maksude maksmatajätmise pealt teenitakse aga korralikku kasumit.

 Tarbijate jaoks tekitab arusaamatust ka mootorikütuste erinev hinnatase Eestis ja naaberriikides. Kuna näiteks Vene Föderatsioonis on naftasaaduste hinnapoliitika tunduvalt erinev meie hinnapoliitikast ja riiklike maksude osakaal naftasaaduste lõpphinnast on kordades väiksem kui meil, on piirile tekkinud pikad autorivid, millega tuuakse üle piiri odavamat kütust.

Lisaks Venemaa odavale kütusele tuuakse palju näiteks ka soodsamaid diislikütuse hindu Lätis ja Soomes. Siin on põhjuseks aktsiisimaksude erinevus – Eestis on diislikütusele kehtestatud kõrgem aktsiisimaksu kui meie lähiriikides. Mõistmata riikidevahelisi hinnaerinevuste tegelikke põhjuseid on klientidel taas võimalik süüdistada kohalikke mootorikütuste jaemüüjaid ebaõiglases hinnapoliitikas.

Lõpetuseks kõige tõsisemast süüdistusest, milleks on hinnakartell ehk tarbijate suhtes kahjulike hinnakokkulepete sõlmimine turuosaliste poolt.

Siin on tegu kindlasti kõige suurema emotsiooniga, kus kord kütusemüüjaid süüdistatakse kartellis, kord jälle imestatakse, et kartell ei toimi. Tegelikult tasub vaadata netis igapäevaselt avaldatavaid tanklate kütuste hindu ja nähes neid ühes tabelis tuleb tõdeda, et ka üks tanklakett müüb näiteks Tallinna erinevates piirkondades kütuseid erinevate hindadega.

Tegelikult on kõrvuti asetsevate tanklate üheaegsete hinnamuutuse taga tugev konkurents, millega peavad arvestama turul kõik tegutsejad – nii suured kui väikesed. Kui internetikeskkondades kutsutakse üles boikoteerima suuremaid tanklakette, siis puudub sellel otsene alus – kõik mootorikütuste jaemüüjad (nii suured kui väikesed) müüvad tooteid sisuliselt sama hinnaga.

Teenivad rohkem hoopis väikesed jaemüüjad, sest nende püsikulud tankla või tanklaketi ülalpidamiseks on madalamad kui suurtel jaemüüjatel. 

Eesti mootorikütuste jaemüügiturul on väga tugev konkurents, mille tõttu võisteldakse selle nimel, kes esimesena saab hinda langetada ning viivitatakse viimse võimaluseni hinnatõusul. Just sellised konkurentsivõitlused tekitavad olukordi, kus hinnatõusuga on viivitatud nii pikalt, et kliendi jaoks ühekordne hinnatõus on valusalt suur.

Tegelikkuses ei ole harvad momendid, kus kõrvuti asuvad konkurendid on juba mõnda aega kaubelnud miinuspoolel ning lõpuks jaehinna tõstmine on mõlemale ellujäämise küsimus.

 „Tähelepanelik tarbija on kindlasti märganud, et viimasel ajal on sagenenud ka need juhud, kus üks tanklakett on sunnitud peale hinna tõstmist oma hinda jälle alandama, sest konkurent ei tulnud hinnatõusuga kaasa – siinkohal näitab konkurents ennast siin kõige paremast küljest ning Eesti tarbijal ei ole põhjust arvata, et mootorikütuste jaemüüjad saavad tooteid põhjendamatult kõrgete hindadega pakkuda,“ märkis Saks.

 „Kõike seda kokkuvõttes tahaksin siiski tarbijatele panna südamele, et enne kui nad otsustavad mingite boikottide või muude survemeetodite kasuks, tuleks kaaluda, kui suur saaks olla nende võit taolisest tegevusest,“ lisas Saks.

„Võttes toote jaehinnast maha ostuhinna ja maksud, jääb edasimüüjale ligikaudu 1 kroon liitri kohta marginali, millega tuleb katta kõik kulud toote logistikale, kvaliteedikontrollidele ja tanklate töökorras hoidmisele. Ka väga suure surve korral oleks ausalt makse maksval tanklaketil ruumi hinna mõjutamiseks paarikümne sendi osas. Kas see 10-20 senti liitri kohta on see hind, mille nimel tasub lõhkuda või veel hullem, pankrotti ajada toimivaid tanklaid? Lisaks toetatakse protestiaktsioonide läbi salakaubandust ning on kindel, et sellest pikaajalist kasu tarbijatele ei tõuse."