Autor: Mariliis Pinn • 18. november 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

CIF klausel on oma tingimustelt väga sarnane CFR klauslile, mis seisneb eelkõige selles, et kaup loetakse tarnituks hetkest, millal see ületab laeva reelingu lastimissadamas. Teoreetiliselt vastutab müüja kauba tõstmise ning selle liigutamise eest laeva reelinguni, kuid alates hetkest, mil kaup ületab laeva reelingu, vastutab selle eest juba ostja.

Praktikas on vaidluste vältimiseks kindlasti soovitatav täpsustada kulude ja vastutuse jaotust seoses kauba laevale tõstmisega, kuivõrd kauba paigutamise laevale tellib ja tasub üks pool. See hõlmab nii kauba tõstmist kailt kui ka kauba paigutamist laevale, mis tähendab ka seda, et vastav pool vastutab siiski ka kauba eest, kui see on ületanud reelingu. Kaup loetakse tarnituks ka juhul, kui ostja seda ilma põhjendamata vastu ei võta.

Müüja kohustuseks on tasuda kauba prahtimise eest, teha eksportkauba tolliklaarimine ning kanda lisaks ka kauba vedamise kulud nimetatud sihtsadamani, kuid nagu mainitud, on kauba juhusliku kahjustamise ja hävimise risk läinud müüjalt ostjale üle juba kauba laeva reelingu ületamisel lastimissadamas. Seega tekib olukord, et kauba transpordikulud on küll veel müüja kanda, kuid kauba säilimise risk on ostjale üle läinud juba varem.

Juhul, kui kaubaveoga kaasnevad ka mingid täiendavad transiidiformaalsused, siis selles osas jätab CIF lahtiseks, kas tegemist on müüja või ostja kuluga, sätestades, et vastavate kulude kandmine oleneb sellest, kuidas on veolepingus kokku lepitud.

Seetõttu soovitan vaidluste vältimiseks müügilepingus kokku leppida, mis kulusid veoleping katma peab.

Sealhulgas on müüja kuluks ekspordiriigi korraldusel inspektsiooni läbiviimine, ostja kohustuseks aga impordiriigi vastavad inspektsioonid jms.

Nõuded kauba pakkimisele lähtuvad veoviisist, mida kasutatakse. Arvestades seejuures, et veolepingu sõlmimine on müüja kohustus. CIF klauslit kasutatakse ainult laevaveol, sisevetes või merel.

CIF ainukene erinevus CFR klauslist seisneb selles, et CIF klausli puhul on müüja kohustatud muretsema omal kulul laadungi kindlustuse.

Arvestades, et kaubaga seotud risk läheb ostjale üle juba kauba tarnimisel (reelingu ületamisel), siis tuleb kindlustus sõlmida ostja või viimase poolt nimetatud kolmanda isiku kasuks mitte müüja enda kasuks.

Müüja on kohustatud kindlustuslepingu sõlmima hea reputatsiooniga kindlustusandjaga, kuid seda vaid miinimumkattega.

"Logistikakäsiraamatus" kirjutab Tiit Tammemägi, kes on Incotermsi tarneklauslite suurim ekspert Eestis, põhjalikult teemal: Tarneklasulite väärkasutamisest.