Teede kandevõime mõõtmine ajast ja arust

„Täna on paljude materjalide omadused nö kokkuleppelised konstandid, tulenedes veel 1983. aasta juhisest. Kuigi kirjas on mõõtühikuna megapaskal, ilmneb et Nõukogude Liidu megapaskal pole konverteeritav. Nüüd tuleks mõõta üle kõigi Eestis kasutatavate teedeehitusmaterjalide omadused, et neid kasutada katendi projekteerimisel. Kui lähteandmed saavad korrigeeritud, saab ehitusprotsessis kontrollida, kas projektis arvutuslikult ettenähtud kandevõime on saavutatud.“

TTÜ teetehnika lektori Ain Kendra kinnitusel on viimastel aastatel hakatud kandevõimet mõõtma ka plaatkoormuskatsega, lootuses, et mõõtetulemused haakuvad paremini arvutatuga. Paraku on see katse üsna aeganõudev ning täna kasutatakse standardist vaid üht osa, ainult 30 cm plaadiga katsetamist.

Eichfussi hinnangul tuleks senine mõõtmistehnoloogia asendada nüüdisaegsematega. „Näiteks uus Dynatest LWD seade võimaldab valida iga konkreetse kihi jaoks mõõterežiimi (muutes koormust, langemiskõrgust ja ka seadme talla suurust), mis vastab maksimaalselt mõõdetava kihi töötingimustele. Kandevõime mõõtmine on ka kiirem. Võrdluskatsed näitavad, et näiteks kruusa ja killustiku puhul sõltub mõõtmistulemus tugevalt mõõterežiimist – väikese koormusega katsetades on kandevõime number väike ja see kasvab koos koormusega, erisused on rohkem kui kahekordsed. Seetõttu tuleks nõuetes täpselt fikseerida ka koormusrežiim,“ tõdes Eichfuss.