Liiklustrahvil täitus 120 aastat: 12,9 km/tunnis osutus kihutamiseks

Ajal, kui Eestis arutati trahvide mitmekordistamise üle, uuris logistikauudised, millal said liiklustrahvid alguse. Trahvide algusaeg oli karm. Esimene liiklustrahv kirjutati välja 120 aastat tagasi ja jalgrattaga liikuvast politseinikust möödudes olid sa kindlasti juba kihutaja.

Helen Helmkaasautor

New Yorkis sõitsid elektritaksod juba eelmisel sajandivahetusel. Nemad olid ka esimesed liiklustrahvide saajad Ameerika Ühendriikides.

New Yorkis sõitsid elektritaksod juba eelmisel sajandivahetusel. Nemad olid ka esimesed liiklustrahvide saajad Ameerika Ühendriikides.
Foto: Todayifoundout.com

Ükski hobusõiduk ei liikunud nii kiiresti, et selle juhti oleks kinnipeetud ja teda oleks ähvardanud trahv. Nii kui teedele ilmusid mootorsõidukid, hakkasid tekkima liiklusohtlikud olukorrad.

Esimene teadaolev liiklustrahv kirjutati 1896. aasta 28. jaanuaril Inglismaalt. Walter Arnold suutis 3,2 km/ h alas liikuda oma uue autoga 12,9 kilomeetrit tunnis. Peale mõningast vaidlust teemal, kas tegemist on erikäsitluse alla käiva mootorsõidukiga või hobuseta vankriga, määrati trahvi suuruseks 1 šilling.

Ameerika Ühendriikide esimene teadaolev kiiruseületamine on fikseeritud New Yorgis 1899. aastal. Kuigi hoburakendid olid veel domineerivad sõiduvahendid, liikus juba piisavalt palju mootorsõidukeid. Uuendusliku moevooluga kaasas käies pakuti elektriautodega taksoteenust. Ühe sellisega teenis leiba ka Jacob German. Tegemist oli Electric Vehicle Co autoga, mis päeviti ringi sõitis ja ööseks keskusesse laadima viidi. Ühel päeval patrullis jalgrattapolitseinik linna tänavail, kui märkas möödumas kaelamurdvalt kiiresti liikuvat auto. Jalgadele valu andes sõtkus korravalvur kihutajale järele ning pidas süüdlase kinni. Hulljulge juhi kiiruseks hinnati 19,3 km/h, mis oli kaugelt suurem kui sirgetele teelõikudel lubatud 12,9 km/h ja kurvides lubatud 6,4 km/h. Lubamatu teo eest määrati taksojuhile koheselt vanglakaristus.

Samas ei ole teada, kas karistatavale ka paberil trahvikviitung esitati. Ajaloohuvilised on jõudnud konsensusele, et esimene paberil fikseeritud trahv esitati 1904. aastal Ohio osariigis Harry Myers nimelisele mehele. Tema kihutas samuti 19,3 km/h. Viimane pääses siiski vanglast ning kandis oma karistus raha makstes.

Seadus

Mootorsõidukite kiirus vajas kohe piiranguid

Mootorsõidukitele kehtestati kiiruse piirangud üsna kohe, kui need esmakordselt teedele ilmusid. Suurbritannias kehtestati 1865. aastal Locomative Act seadusega autode liikumise tippkiiruseks 2mph (3,2 km/h) linnas ning 4mph (6,2 km/h) väljaspool asulat. Kiiruse piiramine oli täiesti põhjendatud, sest auto ees pidi käima punase lipuga varustatud inimene, kes hoiatas kaasliiklejaid mootorsõidukite eest. Hobuse lähenedes pidi auto seisma jääma ja teed andma. 20 aastat hiljem võimaldasid seaduse sõnastused lahterdada autod hobuseta liikuvateks kastideks ning eeskõndijaid ei olnud enam vaja. 1903.aastaks tõsteti piirkiirust 32 km/h.

Kiiruseületamist mõõdeti stopperiga

Esimestel autodel puuduseid spidomeetrid. Samuti ei olnud veel leiutatud kiiruse mõõtmiseks radareid. Kiiruse mõõtmine toimus hinnangulise võrdluse meetodil. Kui auto möödus jalgrattal sõitvast politseinikust, oli trahv soolas.

Autotoojate vahel käis kibe võistlus aina parema ja kiirema sõiduki arendamiseks. See omakorda sundis politseinikke võtma kasutusele uusi võimalusi kihutajate tabamiseks. Jalgrattad asendusid mootorratastega ning peagi autodega. Kusjuures meetod, kus politsei jälitab mõnd kiiruse ületajat jälgides oma spidomeetrit, toimib mõnedes riikides siiani täiesti seaduslikult.

Juba 1907. aastal heideti Suurbritannias politseile ette, et nad tegelevad pigem trahviraha kogumisega, kui õnnetuste ennetusega. Selle asemel, et avalikult linnatänavatel korda pidada, peidetakse ennast maanteedel hekkide taha ning varitsetakse sealt kiiruse ületajaid. Kiirus saadi teada tol korral lihtsa valemiga: läbitud vahemaa jagati kulunud ajaga. Maanteele oli märgitud maha lõik, stopperiga mõõdeti aega, mille jooksul auto seda läbis. Ilmselgelt sai tulemus olla kõike muud kui täpne, arvestades inimlikku reageerimiskiirust ja silmamõõtu.

Huvitav teada

Liiklustrahvid

Ajaloo suurim liiklustrahv on määrati 2004. aastal soomlasele Jussi Salonojale. Tema väärteoks nimetati 80 km tunnikiirusega sõitmist 40 km/h mõjualas. Kuna Soomes sõltuvad trahvimäärad rikkuja viimasest teadaolevast sissetulekust, pidi rikas lihatööstuse pärija kergendama oma rahakotti 170 000 euro võrra.

Ameerika Ühendriikides määratakse iga päev hinnanguliselt 100 000 inimesele mõni liiklustrahv suurusjärgus 150 dollarit. Mis teeb trahvitulu 15 miljonit dollarit päeva ja 5,5 miljardit dollarit aastas.

Teine Maailmasõda andis kiiruse mõõtmiseks radarid

Esimesed radarid distantsilt kiiruse mõõtmiseks arenesid välja Teise Maailmasõja ajal ja juba alates 1949. aastast kasutab politsei radarseadmeid kiiruse mõõtmiseks. 1990-ndate algul hakati kiiruse ületamist fikseerima liikluskaamerate abil. Kusjuures Suurbritanniast on enamjaolt siiani kasutusel need esimesed kaamerad, kus salvestamine toimub filmilindile. Nende paigaldamine maksis 20 000 naela ning hoolduskulud on märkimisväärselt kõrged.

Karistused liikluseksimuste eest on riigiti väga erinevad. Mõned riigid on kehtestanud punktikogumise süsteemi. Väärteo eest on ette nähtud mingi hulk või tasemega punkte, mis salvestuvad liikleja andmetesse. Eriti ränga liikluskuriteo toimepaneku eest määratakse ka vanglakaristusi – ülisuured kiiruse ületamised ja inimelude kaotamisega lõppenud avariid. Siiski on peamiseks kartusvahendiks rahatrahv. Ka need võivad olla riigiti väga erinevad. Näiteks on Skandinaavias trahvid seotud liiklejate sissetulekuga. Ei ole harukordne, et kiiruse ületamise eest määratud trahv on ulatunud kuuekohalise numbrini.

Liiklustrahvil täitus 120 aastat: 12,9 km/tunnis osutus kihutamiseks

Hetkel kuum

Enimloetud

Viimased uudised

Konverentsid

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga