ETTA juht: asju tehakse koos ja ainult koos. Nüüd ja edaspidi

Töötajad said purki oma senised ja uued mõtted, mis kantud ühishubvist ja majanduse edendamise soovist. Töötajate manifestiga on sarnane lugu - kokku on pandud vahekokkuvõte aktuaalsetest ideedest, maksimum, mida ametiühingud ja sotsid on seni pidanud ja peavad jätkuvalt tähtsaks tööelu ja majanduse arendamisel. Seda mõne uue punktiga. Töötajate stiilgi sarnaneb tööandjate omaga, ära jäi vaid võltsvaht - teesklus analüüsist ja koomilised graafikud, mille allikaks "autori arvutused". Andku tööandjad mulle andeks see vallatu nüke.

Töötajate manifesti kandev ideoloogia on, et riik ei arenda majandust ilma ettevõtjate ja töötajateta, ka tööandja ei pea nõudma piiritut tänulikkust ja ennast teistest kõrgemale upitama. Asju tehaksegi koos ja ainult koos. Nüüd ja edaspidi. Teineteise tembeldamine vereimejateks, revolutsionäärideks või millekski muuks ei aita kaasa. Ka näkitsemine teineteise kõri ja õiguste kallal on pigem hukatuslik. "Rohkem asjalikke kokkuleppeid ja tõelist pühendumist ühisele edule," on töötajate manifesti motiiv. On's see praeguses Eestis tõesti nii tühi sõnakõlks, kui ÄP väidab?

Edasi. Kas ajakirjanik suudab näha seost tervisliku töökeskkonna, tootlikkuse tõusu ja pensioniea tõusu vahel? Vist mitte, sest kontoritöö ei tapa nii nagu elu autoroolis, ehitusel või tööpingi taga. Eestil poleks probleemi olla eesrindlik kauatöötavate riikide seas, kui tööinimese tervis ja väljaõpe enne pensioniiga ei kuhtuks.

Edasiliikumiseks on vaja investeeringuid tööohutusesse ning seda tuleb motiveerida tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kaudu. Tunneme häbi, et pidime sellise elementaarse asja panema manifesti riigis, mis on OECD ja Eurotsooni liige.

Täiendõppe puudumist peaks aga ajakirjanikud märkama küll, see käib kõigi kohta. Kuidas teha paremat ajakirjandust või toota nutikamalt, kui me sugugi juurde ei õpi? Uuringud ütlevad, et Eestis pole õppimine soodustatud ja puuduvad mehhanismid, kuidas tööjõud ja ettevõtjad tegelikult ühiskonna ja majanduse arenguga kaasas suudaksid käia.

Iga töötaja koolitamise kohustus, selle vabastamine erisoodustusmaksust ning kasumimaksu arvel finantseeritud koolitusfond loovad eeldused, et Eesti on ka tegudes õppiv ja arenev majanduskeskkond.

Kui ärileht kajastaks süvitsi näiteks autoveosektori arengumuresid, siis see avastaks, et mõtteline joon ei kulge mitte ekspluateeriva tööandjate kliki ja võitleva ametiühingu vahel, vaid nn väärikate tegutsejate ja turusolkijate vahel. Ametiühingul on parimate tööandjatega võrdne huvi tagada sektoris mõistlikud reeglid ja nendest kinni pidamine.

Ettevõtlusvabadus ei tähenda, et lubame sektori sektori järel üle võtta mingitel räpakottidel, kes varastavad nii riigi, töötajate kui ka ettevõtjate tagant. Sealt ka soov sõlmida sektorites tõeseid palgalepinguid, jõustada järelevalveorganeid ja määrata mõjusaid trahve niigi liberaalse tööõiguse süstemaatilistele rikkujatele.