Autor: Mariliis Pinn • 11. mai 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Eesti roll on Läänemere regioonis vähenemas, see on trend, Eesti oli seksikas paar aastat tagasi. Eestil puudub kaubagrupp, millega Eesti omab kindlat eelist ja üldiste eeliste ring iga päevaga väheneb. Riiklikul tasemel ei ole huvi transpordi ja transiidisektori arendamiseks, seda on väljast tunda. Väljast vaadates oleme kehvas seisus. Eelised on vedellasti ja söe vedamisel, muud rahvusvahelisel tasemel terminalid puuduvad. Teatud raudteelõikudel läbilaske võime puudub, piiripunktid ja autotransport on viletsas seisus. Eestlased on endasse tõmbunud ja passiivsed, kadunud on enesekindlus. Kadumas on kiire ja paindlik otsustusprotsess,“ kommenteeris ta väljasseisjana Eesti transpordi nigelat seisu.

„Looduse vastu aga ei saa,“ oli Varek kindel. „Eestit toetab geograafiline asend, siin on loodulikud süvaveesadamad ja professionaalne tööjõud. Konkureerivate aladega võrreldes  kõrgelt arenenud infotehnoloogia.“

„Tegelikult oleks vaja visiooni, strateegiat ja eesmärke. Täna need Eesti vabariigis puuduvad. Huvigripid viljelevad erinevaid visioone. Selleks tuleb eraldada ressursid ja vahendid, need tuleb ellu viia,“ rääkis Varek, lisades, et kõigepealt tuleb paika panna kuhu ja millal tahetakse jõuda, ülejäänud küsimused tulevad peale seda.

„Teine on konkurentsivõime, mida on viimastel aastatel kaotatud. Toode, asukoht ja hind, on faktorid mille suunas tuleb tööd teha. Eesti peab erituma olemasolevatest konkurentidest, spetsialiseeruma. Kui aastaid tagasi oli 1-2 suurt kaubagruppi oli vaja laieneda, kuid nüüd peab leidma kriitilise massi või kriitilise nišši,“ rääkis Varek.