Paul: majanduskatastroofist saab päästa ostujuhtimine
Globaalse majanduskriisi taustal on Suurbritannia parlamendis algatatud arutelu ostujuhtimise ministeeriumi ellukutsumiseks.
Diskussiooni peamiseks eesmärgiks on Ühendkuningriigi valitsuse tähelepanu juhtimine vajadusele kasvatada avaliku sektori ostu- ja hankejuhtimise alast teadlikkust. See on väga oluliseks signaaliks kogu maailmale, kirjutas PROLOGi juhatuse esimees Illimar Paul.
Eestis seisab vastav areng alles ees, kuna avaliku sektori hankeid teostatakse seni valdavalt ilma igasuguse ostujuhtimise alase professionalismita, lähtudes ainult riigihankeseadusest. Ostuotsused langetatakse ainult hinnavõrdluse, mitte sisulise väärtuse analüüsimise alusel. Tulemuseks on kolossaalne raiskamine. Erandeiks on eluliselt kriitilised valdkonnad, nagu riigikaitse ja tervishoid, kus paljude hangete läbiviimisel kasutatakse klassikalisi ostutehnikaid.
Põhjus on lihtne ja inimlikult arusaadav - odavaim kuulivest või silmalaser ei ole lihtsalt inimeste elu ja tervise seisukohast piisavalt head ning hanke läbiviimisel ei seata hinda võrreldavaist kriteeriumeist kõrgeimale ja kaugelt mitte ainsale positsioonile.
Vähem elu- ja tervisekriitilistes avaliku sektori valdkondades ei pöörata aga ostujuhtimisele professionaalsusele seni piisavat, või pigem üldse mitte mingisugust tähelepanu. Selle kinnituseks on kasvõi kõigile tuttavad Eestis enimlevinud riigihangete kutsed, kus hinna osakaaluks otsuse langetamisel on 100%. Paratamatult tekib küsimus, miks selliste “hangete” ettevalmistajaid ja teostajaid üldse hankespetsialistideks nimetatakse?
Professionaalse ostujuhtimise meetodite ja tehnikate kasutuselevõtt avaliku sektori hanketegevuses ning protsesside juhtimisel on peamiseks riigijuhtimise kulude alandamise võimaluseks. Ostujuhtimine saab päästa riigi majanduskatastroofist.
Protsesside ja jätkusuutlikkuse aspektidest läbimõtlematud eelarvekärped, nagu me neid seni näinud oleme, on võrreldavad kaalu alandamisega kehaosade eemaldamise kaudu. Mõistliku dieedi valimise asemel langetatakse otsuseid stiilis “kas loobuda kaalu alandamiseks ühest või mõlemast jalast, või siis ühest jalast ja ühest käest?”.
