Disain võidutseb praktilisuse üle

Disain, mille üle sakslased väga uhked olid, on tõepoolest õnnestunud - tavalisele luukpärale tagumiku külgepookimine on igati korda läinud. Seda ei saa öelda päris mitme konkurendi sarnase ürituse kohta.

Sisu tekitab peale vaadates samu tundeid, mis välimuski - ilus, väga viisakas ja rahulik disain, mis silma ei häiri, vaid pigem paitab. Istuda on igati mugav ja rooli saab istmega kooskõlas endale väga hästi paika sättida. Käigukang on paraku nagu eelmiselgi mudelil paigaldatud rumala loogika järgi roolist võimalikult kaugele ja tehtud lühike nagu teelusikas.

Uhkelt demonstreeriti ka tagumisi uksi ja ukseava omadusi. Tagaukse kaudu saab kiirelt sisse-välja lupsata ka tavalisest pikem inimene. Tegelikult väga hea omadus nende jaoks, kes plaanivad autot taksona kasutada - talvel hoitakse hulk kütet sellega kokku, et auto ei lähe külmaks, kui klient ukseaugus ukerdab.

Jõuame hea ja halva kohtumispunktini, milleks on seesama lisatud pagasiruum. See on nii suur, et sinna võiks korraga terve lennukijagu pagasit mahutada. Seda muide nii pikuti kui ka laiuti. Pagasiruumi suurust demonstreeriti sellega, et autosse oli pandud hulgaliselt golfikotte.

Eestlasele paraku kasutu näide. Meie tahame ikka televiisoreid või lapsevankreid ju vedada. Nende transportimiseks tuleb siiski universaalkerega Astra soetada - pagasiruum on suur küll, kuid laadimisavaus on väike kui laskeava. Midagi suuremat sealt sisse ei topi. Küsimusele, kuis siis nii, vastati, et laadimisava toodi ohvriks disainile, mis oli antud auto juures olulisem. Paraku!

Sõita on selle autoga üsna hea. Tagasild on pehme, mis kiirel mägiteel pole just parim omadus, kuid muutub selleks kindlasti meie teedel - kõik siseelundid jäävad ka sõidu lõpuks omale kohale. Rool on väga tundlik ja annab juhile piisavalt tagasisidet, tekitades auto juhtimisel ka pisut emotsioone.