Pakiautomaadid kui uued piimapukid!

Hiljuti Kagu-Eestis peetud ametnike välitöödel otsiti ideid, kuidas ääremaade elu paremaks muuta. Valga valla kommunikatsioonijuht Põim Kama ja Rahandusministeeriumi nõunik Sulev Valner tulid välja ideega paigaldada igasse külla ja teeotsa kahesuunalise kasutusega pakiautomaadid, nagu kunagi olid kõikjal piimapukid.

Piimapukkide asemele võiks paigaldada igase teeotsa kahesuunalised pakiautomaadid.  Foto: Elmo Riig, Sakala/Scanpix

„Pikkade vahemaade tõttu on kaupade saamine ja saatmine hajaasustuses keeruline ning sellega käib kaasas suur aja-, kütuse ja keskkonnakulu. Taristu üldise seisukorra kõrval mõjutab just see asjaolu enim nii kohapealset elukvaliteeti kui ettevõtjate huvi piirkonnas tegutsema asuda. Tehnoloogiline lahendus probleemile on täna tegelikult juba turul olemas, kuid alarakendatud. Miks ei võiks juba nähtavas tulevikus nutikas kahesuunalise kasutusega pakiautomaat olla igas külas ja teeotsas, nagu kunagi olid seda piimapukid. Enamgi veel, miks ei peaks igal soovijal olema võimalus vahetada oma postkast mõistliku hinna eest personaalse pakiautomaadiga?

Tegu pole sugugi ulmelise innovatsiooniga, kuna pakiautomaadid on suuremates keskustes juba täna rutiinne võimalus kaupade mugavaks saamiseks ja saatmiseks. Linnades lisandub võimalus tellida toit poest koju. Maaelaniku jaoks aga on teekond lähima pakiautomaadini reeglina päris kauge ning isegi selline lihtne toiming nagu poest toidu toomine aeganõudev ja kulukas. See tähendab eri piirkondades elavate inimeste võimaluste ebavõrdsust ligipääsul üsnagi enesestmõistetavatele hüvedele. Olgu selleks siis noore pere jaoks piim ja mähkmed või vanurile ravimid. Tihe ja toimiv pakiautomaatide võrgustik võiks maainimesele tähendada uut võimalust saada erinevaid kaupu ja teatud teenuseid otse koju ning saata teistpidises suunas ka kodust välja.

Sisuliselt oleks tegemist laiendatud postkastiga, kuhu lisaks praegugi postiljoni toodavatele ajalehtedele, kirjadele ja mõnele pisipakile mahuks edaspidi palju suuremad saadetised. Lisaks poest kaupade tellimisele tähendaks see võimalust kohalikuks isemajanduseks ehk kaupade ja hüvede kogukonnasiseseks ringluseks, olgu kaubaartikliks siis munad ja kartulid või teisest talust laenatud akutrell. Väikeettevõtja saaks toodangu otse tellijani toimetada ning kohalikule omavalitsusele annaks pakiautomaatide süsteem võimaluse teenuseid kiiremini ja mugavamini tarbijani toimetada.

Näiteks võiks tuua raamatute koju tellimise raamatukogust. Lisaks oleks lahendus abiks inimestele, kelle liikumisvõimalus on piiratud, on see siis füüsiliselt raske või puudub transpordivõimalus. Võimalus saata vanainimesele vajalikud ravimid kodusesse pakiautomaati, teeks mõnegi inimese elu oluliselt kergemaks. Kokkuvõttes väheneb oluliselt Eesti-sisene aegruumiline eraldatus ning suureneb kogukondade toimetulekuvõime ja sidusus.

Kodulähedane pakiautomaat vabastab võrreldes kulleri ootamisega vajadusest olla tingimata kodus ja ise saadetist vastu võtta. Automaati võib asju tuua ja neid sealt viia aegadel, kui kedagi pole kodus, või öösiti. Aga ka sel ajal, kui inimene on parasjagu muuga hõivatud, olgu see siis kaugtöö arvutis, tomatite istutamine või suhtlemine pereliikmetega. Tulevikus võib vabalt ette kujutada pakiroboteid mitte ainult linnas, vaid ka maal just öösiti ringi vuramas ning erinevaid saadetisi toomas ja viimas.

Siit edasi mõeldes võimaldab nutikas personaalne pakiautomaat ilmselt veel mõndagi teenust vahendada, ka riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt. Teisalt jälle võib olla, et mõni algselt plaanitud funktsioon ei lähe tegelikkuses nii hästi tööle kui oodatud. Igasugune innovatsioon vajab piloteerimist ja testperioodi puuduste väljaselgitamiseks ja kõrvaldamiseks. Näiteks ei kulgenud ka Tartu rattaringluse avamine tõrgeteta, kuid sellest hoolimata on tegemist hiiglasesammuga keskkonnasõbraliku ja jätkusuutliku transpordi planeerimisel. Sarnane oleks ka pakiautomaatide võrgustiku ambitsioon.

Kuna eraturg lähtub tasuvusest, siis ilma tugevama tõuketa iga talu teeotsas paiknevast pakiautomaadist vaevalt nähtavas tulevikus rääkida saaks. Vaja läheks kunagise tiigrihüppega sarnanevat algatust, mis toimuks nii tehnoloogiate arendajate, omavalitsuste kui riigi koostöös. Mäletate, tiigrihüpe oli programm, mis 1990ndatel püüdis tuua esimesed arvutid ja kasvõi algelise interneti igasse Eestimaa nurka.

Erinevalt tänasest ei olnud see siis midagi enesestmõistetavat. Aga mõnedel inimestel nii riigijuhtide seas kui ärisektoris oli selge visioon, et see võiks anda kogu Eesti ühiskonnale uue hingamise ja kiirendada oluliselt arengut ning vähendada ebavõrdsust. Ega tol ajalgi olnud probleem ju selles, et kellelgi ei ole arvuteid. Edukamatel ja innovatiivsematel, eeskätt noorema põlvkonna linnainimestel olid need juba endale hangitud. Küsimus oli eelkõige kaugemates piirkondades ja vähemate sissetulekutega inimeste võimaluste ebavõrdsuses, mida turg üksi ei oleks sama hästi lahendanud, vähemalt mitte enne, kui pikkade aastatega.“

Antud arvamuslugu põhineb ametnike Kagu-Eesti välitööde arutelude käigus sündinud mõtetel ja ei esinda ametkondlikke seisukohti.

Jaga lugu:
LOGISTIKA UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad logistikauudised igal nädalal enda postkasti.

Logistikauudised.ee toetajad:

Tõnu Tramm
Tõnu TrammLogistikauudised.ee juhtTel: 52 777 80
Hedi Meigas
Hedi MeigasSündmusedTel: 5384 5159
Ana Madismäe
Ana MadismäeReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150