Ilimar Paul: ettevalmistused järgmiseks kriisiks

Kriisi jätkumise põhjuseid on analüüsitud palju ning sügavuti. Siinkohal pöörame tähelepanu mitte niivõrd põhjustele, kui meetmetele, mida järgida, et sisenemine saabuvasse kriisilainesse võimalikult sujuv oleks. Teisalt aitab see ka kahjusid minimeerimida.

Laevade ja tormise mere analoogia aitab mõista ettevõtete käitumist kriisiolukorras. Sest nii nagu laevad, on oma olemuselt projekteeritud ja ehitatud tormikindlateks, on tegelikult ka iga ettevõte kohaste ettevalmistuste ning õige juhtimise korral kriisikindel.

Laevale on tormis kõige ohtlikumad kaks asja – peamasina seiskumine ja lahtised esemed. Tootmis- ja kaubandusettevõtete, mille põhitegevus seondub füüsiliste (mitte digitaalsete) kaupadega, kõige haavatavamaks kohaks on  tarneahelad. Ettevõtte peamasinana saame käsitleda tema põhiprotsessi, olgu selleks siis tootmine või kaubandus.

Esmatähtis on jätkata põhiprotsesse

Esmatähtis on põhiprotsessi lakkamatu ja stabiilne jätkumine kriisisituatsioonis. Selle eelduseks on kindel varude täiendamine, piisavad puhvervarud prognoosimatute tarneraskuste üleelamiseks ning alternatiivsete tarnekanalite olemasolu juhuks, kui põhitarnijate tarnekindlus langeb allapoole kriitilist taset.

Tormi trotsivate laevade teiseks suurimaks ohuks on korralikult kinnitamata esemed. Ettevõtte tarneahelate seisukohast vaadelduna on analoogiliseks hukuni viia võivaks riskifaktoriks kapital, mis on liigsetesse varadesse külmutatud. (Liigsed varad on need, mis ei oma põhiprotsessi järjepidevuse tagamise seisukohast kriitilist tähtsust.) Võib öelda, et kõik bilansis varana kajastatav, ilma milleta suudab ettevõte oma põhitegevust edukalt jätkata, pole mitte vara, vaid raiskamine. Siia alla liigituvad näiteks ülearused varud, kinnisvara, tootmisvahendid, masinad ja seadmed.

Kui kriisidevahelisel perioodil ei pruugi nõudluse kasvava iseloomu ja odava raha tõttu tarneahelate juhtimisel tehtavad vead ja valed praktikad hästi märgatavad olla, siis kriisiolukordades kerkivad need nõudluse langedes pinnale. Tarnijate makseagade lühenemisel või ettemaksule üleminekul võib tekkida käibevahendite defitsiit, kuna hädavajalik raha on kinni mittelikviidsete varude ja selliste põhivahendite all, mida ettevõte peaks omamise asemel pigem rentima.

Maksevõime langemise tagajärjena hakkab kummitama vajalike varude otsalõppemise oht, kuna tarnijad eelistavad klientidest ilmselgelt parimaid maksjaid. Tulemuseks on põhiprotsessi sagenevad katkemised, klienditeeninduse taseme ja klientide rahulolu langus, mis viib klientide kaotamiseni koos neilt laekuvate tuludega. 

Ahela tugevuse määrab nõrgim lüli

Tarneahela tugevuse määrab selle nõrgim lüli. Lisaks oma ettevõtte kriisiks ettevalmistamisele, on möödapääsmatu ka tarnijate ning klientidega seonduvate  riskide hindamine ja tegevuskavade väljatöötamine riskide realiseerumiseks. On enam kui tõenäoline, et mitte kõik meie tänased koostööpartnerid ei ela kriisi üle.

Et mõne praeguse ahela osapoole põhjaminek ei tõmbaks endaga kaasa kogu tarneahelat, tuleb omada igal ajahetkel valmisolekut koheseks ümberlülitumiseks alternatiivsetele lahendustele.

Kokkuvõtvalt seisneb tarneahelate kriisiks ettevalmistamine kiires vabanemises kõigest ülearusest, võimalikult paljude püsikulude asendamises muutuvkuludega, vabade rahaliste vahendite reservi kasvatamises ja tarneahela paindlikkuse suurendamises. See peaks aitama ettevõttel valmis olla ka väga suurteks ümberkorraldusteks. Määramatuse tingimustes kujunevad võitjateks kerged ja kiireima kohanemisvõimega tarneahelad. 

Autor: Illimar Paul