Autor: Helmut Pikmets • 29. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Juba mitu kohtuasja on lõppenud ettevõtete jaoks positiivselt, sest maksuhaldur on üksnes kaebuse põhjal leidnud, et on määranud tagatise vääralt, ja vähendanud tagatise nulli euroni.

Sellegipoolest jahvatavad kohtuveskid täiel tuuril edasi. Seni positiivselt lõppenud asjades ei ole puudutatud vaidluse põhiküsimust, kas VKSi muudatus on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Siiski on tähelepanuväärne, et erinevalt maksuhaldurist on nii halduskohus kui ka ringkonnakohus esialgse õiguskaitse  kohaldamise vaidlustes sedastanud, et kaebused ei ole perspektiivitud ega kaebajate argumendid otsitud.

Kindlasti on kohtusse pöördujatele suureks kergenduseks, et halduskohus kohaldab kohtuvaidluse ajaks esialgset õiguskaitset. Nimelt on kohus määranud enamikus asjades maksuhalduri määratud 100 000 euro asemel tagatiseks summa, mis jääb üldjuhul vahemikku 6000 kuni 10 000 eurot. Seega on ettevõtjatel vähemalt kohtuvaidluse ajal võimalik äritegevust mõistlikul viisil jätkata ja mõnel isegi püsima jääda.

Käesoleva uudiskirja eesmärk ei ole pidada kohtuvaidlust väljaspool istungisaali, vaid tuua seni käsitletutele lisaks esile veel mitu VKSi muudatustega kaasnevat negatiivset mõju ettevõtjatele. Laias laastus jagunevad need kaheks: maksuhalduri jätkuv soov tagatisi suurendada ja maksuhalduri poolt peale surutud tihe suhtlus, mis ettevõtjat ebamõistlikult koormab.

Vaatleme esmalt tagatise suurendamise küsimust. VKSi § 4 lg 4 annab maksuhaldurile võimaluse juba määratud tagatist suurendada, lähtudes:

*tekkida võivast käibemaksukohustusest;*äri- või muust tegevusplaanist;*maksevõimelisusest ja maksude tasumise tähtaegadest kinnipidamisest;*kogemusest kütuse käitlemise valdkonnas;*äripartneritest ning ärialasest reputatsioonist, samuti isiku esitatud käesolevas lõikes nimetatud andmete ja dokumentide usaldusväärsusest ja tõepärasusest;*isiku või tema juhtimis- või kontrollorgani liikme poolt toime pandud maksuseaduste, vedelkütuse seaduse ja tollieeskirjade rikkumise juhtumitest;* esitatavatest andmetest ja dokumentidest, mis tõendavad vastavust käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 sätestatud nõuetele.

Silmas tuleb pidada, et VKSi § 4 võimaldab tagatist suurendada ka üle 100 000 euro ja seda piiramatult. Sama kehtib tarbimisse lubamisel rakendatava 1 000 000-eurose tagatise suurendamise puhul. Kuigi selline võimalus (tagatise ülempiiri seaduses sätestamata jätmine) peaks iseenesest olema põhiseadusega vastuolus, on ettevõtjal mõistlik ka juba vähendatud tagatise suurendamisega arvestada ja enda huve kaitsta.

Ehkki mitme seaduses toodud aluse (äri- või muu tegevusplaan; äripartnerid ja nende ärialane reputatsioon; andmete ja dokumentide nõue) rakendamine on küsitav juba olemuslikult, on maksuhalduri peamine tähelepanu tagatise suurendamisel eeldatavasti suunatud ettevõtja enda maksude tasumise distsipliinile  ning ettevõtja või tema juhtorganite liikmete poolt toime pandud rikkumistele.

Tähelepanelik tuleb olla ka neil, kellele on kohus määranud esialgse õiguskaitse korras mõistliku tagatise, ning suhtuda tagatise suurendamise ohtu tõsiselt. Viidatud aluste esinemise korral ei ole välistatud, et maksuhaldur esitab kohtule esialgse õiguskaitse muutmise taotluse, millega võib kaasneda tagatise suurendamine.

Teine negatiivne mõjur on ebamõistlikult tihe suhtlus, mille maksuhaldur on ettevõtjale peale surunud. Alates selle aasta juulist saavad kütusekäitlejad iga kuu maksuhaldurilt järelepärimisi mitmesuguste andmete esitamiseks. Järelepärimised puudutavad kõike teemaga seonduvat: kütuse müügiandmeid, tehingupartnereid, kütuse ladustamist, transporti, müügikohti, omatarvet jne. Enamasti ei lõppe kirjavahetus esimesele järelepärimisele vastamisega, vaid kestab seni, kuni ettevõtja postkasti saabub järgmise kuu teabenõue ja kõik algab uuesti.

Tähelepanuväärne on asjaolu, et teabevahetus ei toimu ühegi maksukorralduse seaduses sätestatud menetluse raames ja reeglite järgi, vaid e kirjavahetuse teel. Selline masskirjavahetus on sedavõrd mahukas, et koormab ka maksuhaldurit ennast – mitmel juhul on küsimustes viidatud konkurendi nimele, st maksuhalduri ametniku tähelepanematusest või muul põhjusel on jäänud saadetavas e-kirjas nimed vahetamata.

VKSi § 7 kohaselt esitavad kütusemüüjad ja aktsiisilao pidajad maksuhaldurile iga kuu 15. kuupäevaks rahandusministri kehtestatud korras ja vormis aruande käideldud kütuse ja jääkide kohta. Sellest peaks maksuhaldur saama ammendava teabe ning massilise järelkontrolli tegemine on ilmselgelt ebaproportsionaalne.