11. mai 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Majandussurutise ajal jäid seisma betoonelementide- ja aknatehased. Olulises osas kaotasid müügimahtu ning töötajaid metallitöötlemistehased, ja mitte ainult nemad. Uusi eluasemeid ei tule turule samas tempos kui aastal 2006. Kas võib öelda, et Eesti tehased olid liiga võimsad ja suunatud ainult või olulises ulatuses Eesti (hea küll, Baltikumi) tarvis? Kas Eesti tööstus on täna oma sihtturgude mõttes mitmekesisem, mahukam, jõulisem, jätkusuutlikum?

Eestis on viimasel ajal juttu olnud tööstus- ja teenindusekspordi rollist 2008-2010 väldanud majandussurutise leevendajana. Millest tuleneb veel üks oluline küsimus – kas olukord eelmainitud perioodil pani ärksamad tööstus- ja teenindusettevõtjad kiiremini tegutsema eksportturgude mahtude suurendamise nimel? Vastan, et jah, pani küll! Seda tehti topelt entusiasmiga - hea oli eristuda surutise ajal suurepäraste majandustulemustega!

Majanduse üheks mootoriks on puidutööstus, mille töötlemise mahud  2009. aastal võrreldes aasta varasemaga oluliselt ei langenud. Paljudki puiduettevõtjad suutsid oma müügimahtu isegi kasvatada. Ja mis kõige olulisem, suutsid säilitada ettevõtte poolt loodava lisaväärtuse. Töötajaskonna sissetulekud ja maksulaekumine ei kahanenud, ettevõtete amortisatsioonieelne kasum kasvas.

Puidusektori jätkusuutlik joon kujunes Eesti makromajanduse jaoks heaks näiteks. Töötajatel jäi alles võime ostelda, mis aitas hoida sisetarbimise taset. Riik sai kätte oma maksuraha ning puidutöötlemisettevõtted säilitasid ja kohati isegi suurendasid oma võimet investeerida. Viimane andis omakorda tööd antud investeerimistegevust toetavatele sektoritele: masinaehitajatele, finantsvahendajatele, projekteerijatele, ehitajatele ning jätkus teistelegi.

Rasketööstuse ja masinaehituse kohta võib tegelikult kirjutada samas võtmes. Küll pisut ehk minoorsemas toonis, kuid kandvalt ja sirgeselgselt on väljunud kriisist ka see sektor. Möödunud aasta näitas, et Eestil läheb väga hästi ka rasketööstuse ja masinaehituse valdkonnas ning siingi on olemas eeldused jätkusuutlikuks tegutsemiseks.

Teenuste valdkonnas teenivad ekspordist lõviosa transiit ja laevaveosed – nii kaupade kui ka näiteks inimeste vedu üle Soome lahe. Viimane on näidanud stabiilsust olenemata majanduskliimast. Julgust sisendavad ka sadamate ja raudteeveoste mullused tulemused. Eesti kõige idapoolsem sadam on suutnud oma jätkusuutliku mahu tagada juba viiendat kvartalit järjest.

Üllataja tiitel Eesti eksportivate tööstusettevõtete nimekirjas läheb aga klaasitööstusele. Pikaajalised traditsioonid on klaasitööstusel nii Järvakandis kui ka Elvas. Ettevõtmine on küll Eesti mastaabis väike, ent heaks eeskujuks on see kõigile töösturitele. Seda nii kindla mahu kui Eesti riigi jaoks stabiilse lisaväärtuse mõttes.

Toiduainetetööstusest võib saada aastatel 2012 ja 2013 üheks ekspordimahu kasvatajaks. Vähemasti on siin ootused kõige paremad, sest hetkel on ekspordi osatähtsus antud sektoris kõigest neljandik, mis võrreldes eelmainitud sektoritega on 2-3 korda väiksem. Samas jätkub Eestis põllumaad ja tööstusvõimsust nii, et kohalik inimene saab söönuks ja ekspordimahtu võib vähemalt kahekordistada.

Kui eeltoodud sektorid olid ehk heaks eeskujuks stabiilsuse hoidjatena ning andsid tunnetuse edasisest kasvupotentsiaalist, siis elektroonikatööstus eristub piltlikult öeldes oma kiiruse ja mõjujõuga. Kui selline sektor kaob, on selle mõju märgatav, kui mahtu lisandub, siis samuti. 2010. aastal lisandus. Vaid mõne aasta eest, surutise alguses, kukkusid selle mahud miljardites kroonides, kuid taastuvad nüüd samaväärselt.

Elektroonikasektor on Eestis ehk üks suurema lisandväärtusega eksportijaid, mille käive sisaldab lisaväärtust hinnanguliselt 40% ulatuses ning millest omakorda 2/3 moodustavad töötajate sissetulek ja maksud Eesti riigile. Kui vaadata teiste eksportivate sektorite lisaväärtuse näitajat, siis on see Eesti eksportiva tööstuse kohta keskmiselt 29-30%.

Lihtsustatult öeldes jääb 1/3 Eesti ekspordi rahalisest mahust kodumaale. Seda nii töötasude,  tööstuse taasinvesteeringute, kui ka eksportivate ettevõtete kasumi näol. Boonusena tuleb  raha Eesti tooraine kasutamisest, näiteks energeetika- ja põlevkivikeemiatööstuses, puidutööstuses,  toiduainete tööstuses ja mujalgi. Eksportivaid ettevõtted tuleb märgata, tunnustada ja toetada, nad mängivad Eesti majanduse ja riigi jaoks üliolulist rolli. Ehk on pikalt otsitud Eesti Nokia hoopis mitmeid keeli rääkiv ning eksporditurgude kogemusega müügimees, kes suudab Eesti oskustöölise tehtud toodangut hästi müüa?

Autor: Marko Keerd