Autor: Rivo Sarapik • 31. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nagu ennustatud, ruttasid ametnikud möödunudnädalaste rünnaku järel uute turvareeglite kehtestamisele, et intsidendi poolt päevavalgele tiritud turvaaugud lappida, kirjutas Schneiner CNNile.

Juhtuna analüüsimine on tema sõnul küll tähtis, kuid palju järgnenud diskussioonist on teemast mööda, mis omakorda peegeldab, kuidas enamusel inimestest on vale arusaam terrorismist ja sellega võitlemisest.  

"Terrorism on haruldane, haruldasem kui inimesed arvavad. Seda põhjusel, et väga vähesed soovivad terrorismiakti korda saata ja ründe realiseerimine on oluliselt keerulisem kui televisioonis nähtu arvata lubab," selgitas ta.

Parim terrorismi vastu võitlemise viis on tema sõnul enamasti nähtamatu: taustauuringud, juurdlus, järelvalve ja kiirreageerimine. Samas ei piisa isegi neist, et kaitsa inimesi kas kodus või välismaal sotsiaalsete ja poliitiliste väärtushinnangute eest. "Kahjuks ei mõtle me valitud juhid nii. Pigem on nad altid tõhustama turvanõudeid seiklusfilmidest tuttava ohu vastu," selgitas Scneiner. "Seikluslikud lood rünnakutest erutavad meid rohkem kui kuivad arvud. Ja lood on need, mida kardame - terroristid lendavad lennukitega hoonetsse, kannavad lõhkeained oma keha külge kleebituna või jalatseisse peidetuna."

Turvateater tähendab aga meetmeid, mis loovad inimestele turvalisema tunde, turvalisuse tagamiseks reaalselt midagi tegemata. Näiteks dokumendikontroll USA avalikes hoonetes. "Keegi pole selgitanud, kuidas kontrollimine, et inimesel on pildiga dokument, reaalselt ümbritsevat turvalisemaks muudab. Samas mõjub mundris inimese poolt dokumentide kontroll turvaliselt," lisas ta.

Lennundusest toob ta näiteks, kuidas USA lennujaamadesse loodi Rahvuskaarti tugipunktid pärast 11. septembri rünnakuid - samas olid nende relvad laadimata. Ameerika värvideks jagatud terrorismiohu skaala aga tõi kaasa fotograafide ahistamise, Mumbai terrorirünnakud metallidetektorid hotellidesse.

Samas on tema sõnul miljoneid potentsiaalseid ründeobjekte igas suures riigis. Näiteks ainuüksi Ameerikas on viis miljonit avalikku hoonet ja sadu võimalikke taktikalisi ründeid nende suhtes. "Pole võimalik kaitsta iga kohta iga võimaliku rünnaku jaoks. Samuti on võimatu ennustada, mida ja millise taktikaga terroristid järgmisena ründavad," selgitas ta.

Turvalisus on tema sõnul nii tunne kui reaalsus. Näidendid turvalisuse etendamiseks aga on soodustatud inimeste hirmust ja nende juhtidest tundest midagi hirmu vastu teha. Enamasti on need tegevused otseselt seotud viimase rünnakuga - näiteks reisijailt vedelike konfiskeerimine, jalanõude läbivalgustamine, terariistade lennukis keelamine ning keeld tualetikasutamiseks rahvusvahelise lennu viimasel pooleteisel tunnil. "Samas ei ole määrava tähtsusega mitte viimane, vaid järgmine rünnak.

Ehk rakendatavad meetmed töötavad vaid siis, kui teame, mida terroristid järgmiseks plaanivad," lisas ta. Ehk raudteesüsteemi turvamiseks kulutatud miljardid on raisatud, kui terroristid ründavad hoopis kaubakeskusi jne. Terroristid ei hooli, mida nad õhku lasevad, ja avalikkus ei peaks oma tegevusega neid oma taktikaid vaid veidike muutma.

Meie praegune reaktsioon terrorismile on omamoodi soovmõtlemine ehk kaitseme end millegi vastu, mida terroristid juba teinud on.

Poliitikute kahjuks on tema hinnangul töötavad turvameetmed - nagu näiteks kultuuriekspertide ja Araabia keele tõlkide kasutamine, Islami kogukondadega sidemete loomine nii kodus kui välismaal, politsei rahastamine ja terroristide fanfaarihüüete taustal arreteerimine - nähtamatud.

Need ei tähenda laiaulatuslikku politsei laiendamist või nuhkimisi lubavaid seadusi. Politsei ei vaja mitte uusi seadusi terrorismiga toimetulekuks, vaid apoliitilist rahastamist. "Londonis 2006. aastal ja pommide valmistamises süüdistatuna arreteeritud terroristide tabamiseni viis vana hea jälitustegevus ja politseitöö. Nende arreteerimine ei sõltunud nende objekti- (lennukid) ja taktikavalikust (vedellõhkeained)," selgitas ta.

Turvalisuse tagamiseks pole seega vaja teatrit teha, vaid paanikaga reageerimise asemel peaks mitte üle reageerima ja kohtlema terroriste kui tavalisi kriminaale ehk pakkuma neile õiglast kohtumõistmist.

"Hoolimata levinud retoorikast, ei ole terrorism üleloomulik oht. Terrorismirünnak ei suuda hävitada elu riigis, küll suudab seda inimeste reaktsioon rünnakule," lisas Scneiner.

Täna saaks tema sõnul ära teha seda, et tühistada kõik hirmul põhinevad ja 11. septembrile järgnenud turvameetmed - lõpetada mastaapne jälitustegevus valvekaameratega, kaotada osariigiti politsei võimuerinevused, viia turvanõuded lennujaamades 11. septembri eelsele tasemele, kaotada ülbus oma välispoliitikast, näidata välismaailmale, et meie õigussüsteem tuleb terrorismiga toime eranditeta, lõpetada üleskutsed inimestele igast kahtlasest asjast raporteerimiseks. Viimane teeb inimesi vaid üksteise suhtes kahtlustavamaks, külvab hirmu ning abitusetunnet.

"11. septembrist saadik oleme loonud strateegiaid väga spetsiifiliste ründeobjektide ja -taktikate vastu, üle-reageerinud iga terrorismivideoklipi peale, külvanud hirmu ja hirmutanud vähemusrahvusi, samas kohelnud terroriste nagu nad oleksid sõjalised vastased, kes suudavad tegelikult meie elu-olu hävitada," lisas ta. Kõik see mängib terroristidele kaardid kätte.

"Elame piisavalt avatult, mis peaks terrorismi harulduseks muutma. Oleme piisavalt tähelepanelikud, et kahtlast märgata ja enamusi võimalikke terroriründeid ennetama, samuti piisavalt tugevad, et elada üle õnnestunud rünnakud," lisas ta.

Amsterdami Schipholi lennujaam, kust väljus USAsse Detroiti suundunud lennuk, mille üks reisijais püüdis lennukid keha külge kleebitud lõhkekehaga õhku lasta, teatas eile uutes skänneritest, mis reisijaid läbi valgustama hakkavad.