Enamus lennuturvalistusest on teater

Parim terrorismi vastu võitlemise viis on tema sõnul enamasti nähtamatu: taustauuringud, juurdlus, järelvalve ja kiirreageerimine. Samas ei piisa isegi neist, et kaitsa inimesi kas kodus või välismaal sotsiaalsete ja poliitiliste väärtushinnangute eest. "Kahjuks ei mõtle me valitud juhid nii. Pigem on nad altid tõhustama turvanõudeid seiklusfilmidest tuttava ohu vastu," selgitas Scneiner. "Seikluslikud lood rünnakutest erutavad meid rohkem kui kuivad arvud. Ja lood on need, mida kardame - terroristid lendavad lennukitega hoonetsse, kannavad lõhkeained oma keha külge kleebituna või jalatseisse peidetuna."

Turvateater tähendab aga meetmeid, mis loovad inimestele turvalisema tunde, turvalisuse tagamiseks reaalselt midagi tegemata. Näiteks dokumendikontroll USA avalikes hoonetes. "Keegi pole selgitanud, kuidas kontrollimine, et inimesel on pildiga dokument, reaalselt ümbritsevat turvalisemaks muudab. Samas mõjub mundris inimese poolt dokumentide kontroll turvaliselt," lisas ta.

Lennundusest toob ta näiteks, kuidas USA lennujaamadesse loodi Rahvuskaarti tugipunktid pärast 11. septembri rünnakuid - samas olid nende relvad laadimata. Ameerika värvideks jagatud terrorismiohu skaala aga tõi kaasa fotograafide ahistamise, Mumbai terrorirünnakud metallidetektorid hotellidesse.

Samas on tema sõnul miljoneid potentsiaalseid ründeobjekte igas suures riigis. Näiteks ainuüksi Ameerikas on viis miljonit avalikku hoonet ja sadu võimalikke taktikalisi ründeid nende suhtes. "Pole võimalik kaitsta iga kohta iga võimaliku rünnaku jaoks. Samuti on võimatu ennustada, mida ja millise taktikaga terroristid järgmisena ründavad," selgitas ta.

Turvalisus on tema sõnul nii tunne kui reaalsus. Näidendid turvalisuse etendamiseks aga on soodustatud inimeste hirmust ja nende juhtidest tundest midagi hirmu vastu teha. Enamasti on need tegevused otseselt seotud viimase rünnakuga - näiteks reisijailt vedelike konfiskeerimine, jalanõude läbivalgustamine, terariistade lennukis keelamine ning keeld tualetikasutamiseks rahvusvahelise lennu viimasel pooleteisel tunnil. "Samas ei ole määrava tähtsusega mitte viimane, vaid järgmine rünnak.

Ehk rakendatavad meetmed töötavad vaid siis, kui teame, mida terroristid järgmiseks plaanivad," lisas ta. Ehk raudteesüsteemi turvamiseks kulutatud miljardid on raisatud, kui terroristid ründavad hoopis kaubakeskusi jne. Terroristid ei hooli, mida nad õhku lasevad, ja avalikkus ei peaks oma tegevusega neid oma taktikaid vaid veidike muutma.

Meie praegune reaktsioon terrorismile on omamoodi soovmõtlemine ehk kaitseme end millegi vastu, mida terroristid juba teinud on.

Poliitikute kahjuks on tema hinnangul töötavad turvameetmed - nagu näiteks kultuuriekspertide ja Araabia keele tõlkide kasutamine, Islami kogukondadega sidemete loomine nii kodus kui välismaal, politsei rahastamine ja terroristide fanfaarihüüete taustal arreteerimine - nähtamatud.