Autor: Rivo Sarapik • 10. september 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eiki Nestori kommentaar:

Tallinna Sadama ja Eesti Energia poolt teenitu täies ulatuses riigi tuludesse kandmist on peaminister ja ministrid põhjendanud vajadusega sellisel moel vähendada puudujääki riigi tulude ja kulude vahel. Ja ära ei kavatseta võtta mitte palju, vaid hoopis kõik! Omaniku õigus on omaniku õigus ja tõesti saab sellisel moel tulude poolt suurendada. Aga :

- sellega pannakse korralik pidur ettevõtete arengule ja kärbitakse võimalusi riigi tulude suurendamiseks tulevikus. Oleks ilmselt lihtsameelne arvata, et nende ettevõtete nõukogud ja juhatused siinkohal omanikuga vägikaigast hakkavad vedama. Sellegi poolest tuleks ka avalikult välja ütelda, mida selline samm nende ettevõtete arengukavadele sisuliselt kaasa toob.

- Eurole ülemineku hindamisel pole oluline mitte ainult fakt, et valitsussektori puudujääk ei ületa kolme protsenti kogutoodangust. Tähtis on, et me oleksime selles vallas jätkusuutlikud ehk siis võimelised hoidma puudujäägi suurust kontrolli all pikema aja jooksul. Ilmselt ei ole tõsiseltvõetav seletus, et Eesti riik omanikuna kavatsebki lähiaastatel kahest ettevõttest kõik teenitu riigi tuludesse kanda ja sellega neid ettevõtteid mahatampida. Suure tõenäosusega loevad hindajad sellise tulu mittejätkusuutlikuks ja eurokõlbmatuks. Kindlasti ei tekitaks arusaamatust regulaarne ja kindlale loogikale alluv mõistlikus suuruses omanikutulu arvestamine valitsussektori tulupoolele. Ühekordne paljakspügamine saab aga suure tõenäosusega hindajate poolt teeseldud tehinguks loetuks.

Seega rahahädas valitsussektorit selline samm kindlasti aitab ja eelarve puudujääki ka vähendab. Eurole ülemineku kriteeriumide osas on aga asi ülimalt kahtlane ning ettevõtetele keerame käki kokku.