9. august 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pruugib selsamal inimesel autorooli istuda, kui temast saab sadadel puhkudel mõrvar: autoroolis tabab teda umbes samasugune virtuaalne psühhoos nagu arvutimänge mängides, leiab Kati Murutar.

"Autorool on kujunenud mingiks kummaliseks ja õõvastavaks enese väljaelamise paigaks, kus inimloomuse kõige tumedamate tunnetele antakse vaba voli - voh, istun oma plekist-plastikust-klaasist mullis ja lajatan, nagu tahan, sest muidu viskab katuse viltu, muidu ei jaksa kena inimene olla, muidu ei suuda raamides püsides karjääri teha ega ontlik pereinimene olla," kirjutas Murutar Delfis.

Kirjaniku sõnul on tõenäosus, et arvuti- või rollimängu mängijad, maanteed viimse ventiilina kasutavad pedaalipsühhopaadid lennutavad meie kapsad laiali ja lõhuvad lapsed ära, tapvalt suur.

"Minu pikaajaline kogemus - 15 aastat autojuhtimist, aastas enam kui 50 000 läbisõitu - ütleb, et ei alalised jotad ega erandkorras õllesena rooli hiilinud pole tegelikult üldse kõige karmim kaader. Jota kooserdamise ja autogi tunned ära ja tead karta. Eranditult igal mu pikemal sõidul kipuvad just kained laamendajad mind - ja reeglina minuga koos autos olevaid lapsi ja koeri - ära tapma. Absoluutselt iga päev keerab keegi ette, undab paremalt mööda, lahmib laubiti vastu või surub arutut möödasõitu sooritades mind teelt välja," märkis Murutar.