Kui Euroopa Liit laienes, nägid Lääne
lennufirmad vaid hunnikut inimesi, kes pileteid osta ei jõua. Ungaris vaatas
Jozsef Varadi Läände ja nägi võimalust.
39 miljonit poolakat on kogu aeg reisihimuline seltskond olnud. Trikk oli selles, et tuli luua lennukompanii, mille hinnad suudaks võistelda populaarseima transpordivahendi bussi piletihindadega.
The Wall Street Journal kirjutas, et täna on Varadi 2003. aastal loodud lennukompanii Wizz Air liider odavlennufirmade hulgas. Ettevõtte veab lennukitäite kaupa poolakaid, ungarlasi ja teisi Lääne Euroopasse. Ühe suuna pileti hind koos maksudega on vaid 20 eurot ehk natuke üle 300 krooni.
Ligi miljon idaeurooplast on kolinud Inglismaale, Iirimaale, Rootsi, Saksamaale ja mujale Lääne Euroopasse alates 2004. aastast, kui 10 riiki ühinesid ELiga. See muutis Ida Euroopa taeva kiiremini arenevaks lennundusturuks. Ka Lääne odavlennufirmad nagu Ryanair ja easyJet on hilinenult sinna turule läinud.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Poolakaid on Londonis isegi nii palju, et kinodes näidatakse filme poolakeelsete subtiitritega. Inglismaale saab lennata isegi Poola tundmatutest linnadest nagu Rezeszow.
Wizz kasvab laiema globaalse trendi najal. Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika töölised otsivad tööd mujalt ja see on loonud uue reisiliigi - sõprade ja sugulaste külastamine.
Wizzi edu üheks põhjuseks on tõsiasi, et Varadi kasutas ära Euroopa Liidu seadusi, mis lubavad lennata igast riigist igasse riiki, mitte ainult asukoha maalt välja. Teiseks edu põhjuseks võib lugeda seda, et ettevõtte baas on Poola linnas Katowices, kus enne Wizzi tulekut oli vähe õhuliiklust. Ka ettevõtte nimi, mis on suurelt roosalt ja lillat W!ZZina lennukile maalitud, on meeldejääv.
Eelmisel aastal lendas Wizziga kolm miljonit inimest.
Seotud lood
Kuidagi on läinud nii, et juba aegade algusest alates on maailma loodud väga erinevaid inimesi. Kõigil omad soovid, eelistused ja vajadused. Mõnele meeldivad suured sedaanid, teistele aga väledad sportautod, kolmandad janunevad jalustrabava luksuse järele. Nimekiri võiks kujuneda lõpmatuks. Mina olen aga paadunud busside, mahtuniversaalide ja „pirukate“ fänn, kirjutab autohuviline Väino Laisaar.