Kes siin vastutab selle transpordi ja logistika eest?

Omamoodi nukker vaatepilt, et päris Eesti oma transpordi ja logistika ettevõtted justkui polegi vastutust võtnud. TOPis üles astunud seitsmest ettevõttest nelja omanik on aga Eesti riik ise läbi majandus- ja kommunikatsiooni ministeeriumi. Kui nii hinnata, siis tuleb ju meie riigiisadele ainult pai teha kogu vastutustunde eest, mis sellega kaasneb.

Muidugi on äärmiselt vahva, et meie oma postifirma on tõepoolest Eesti pea kõige vastutustundlikum logistikasektori ettevõte, või õigemini on meeldiv, et nemad näitavad, et on enda jaoks kaardistanud kogu vastutuse, mis nende tegevusega kaasneb sotsiaalse, majandusliku ja looduskeskkonna suhtes.

Samas on vastutustunnet hinnatud ka suurtesse rahvusvahelistesse kontsernidesse kuuluvate ettevõtete puhul. Aga see ongi nende üks traditsioonide ja tavade osa  - korjata tunnustust turgudelt, kus tööd tehakse. Samade ettevõtete profiili iseloomustavadki ja kaunistavadki kõrgelt hinnatud auhinnad, mida üleilmselt ja üle Euroopa on kokku korjatud. Seega teadmine, et DPD, TNT ja DHL vastutustunde tunnustamise poolest ära märgitud said, ei üllata enam karvavõrdki. Patsutan õlale – tublid, tegite ära seegikord.

Kuna vastutustundlike firmade TOPi kandideerimine oli pelgalt vabatahtlik, näitab see veidi hoolimatust ümbritseva keskkonna suhtes. Tegelikult ma ei usu, et transpordi- ja logistikafirmad on seeläbi vähem vastutustundlikud, kui neid pingereas ei ole, kuid mind paneb küsima, kas nad on ennast  nendest aspektidest kõrvalt vaadanud ja hinnanud.

On vist siililegi selge, et transport eelkõige mõjutab keskkonda nii saaste kui kuluvate maavarade tõttu ning on hoomatav ka millist vastutust mängib transpordi ja logistika hinnatõus kogu teenuste ja produktide hinnaahelas. Tavaliselt on seegi ju nagu lumepall, mis veeredes kasvab ja kõike muudki mõjutab nii sotsiaalses kui majanduslikus mõttes.

Mulle meeldiks näha enam kõnealuse valdkonna ettevõtteid tulevikus Äripäeva vastutustundlike firmade TOPis. Vastutus selles mõttes ei ole häbiasi või näpuga näitamine, vaid eelkõige tunnustus selle eest, et ettevõte ise on mõistnud oma positsiooni ning mõju.

Oleks kummaline kuulda vabandusi ettevõtetelt, et neil pole oma põhitegevuse kõrvalt selleks aega, et kuskile kandideerida või lasta ennast teistega võrrelda. Olgu see kasumiteenimise eesmärk nii kõrge kui tahes, lõppude lõpuks tahaksime ju kõik, et ettevõte oleks tegelikult nagu hea sõber, kes on aus, avatud ning vastutav oma tegude ja ütluste eest.