Autor: Kaisa Gabral • 10. august 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pühapäeva õhtul ja öösel terve Eesti haaranud äikesetorm riivas nii mõnegi õiglustunnet. Rongiliiklus Tartu-Tallinn lõigul peatati, liikusid vaid kaubarongid ja üks pimedate vagunitega sõidurong.

Viibisin ise musta ja elektrist säriseva äikesetormi ajal Tapa raudteejaama platvormil, kus ootas paras punt inimesi rongi, et sõita Tapalt Tallinnasse või Tartusse. Äikesetormist pole mõtet siinkohal pikemalt rääkida, see oli laastav ja üks suuremaid, mida viimasel ajal nähtud. Pärast tormi õnnelikku üleelamist ootasid inimesed pikisilmi rongi. Mõni väiksem laps nuttis ja paljudel meestel olid sigaretid närviliselt hambus. Kuna Tapa raudteejaama hoone pole inimestele avatud, pole peale väikese ooteputka perroonil inimestel tuulevarju eriti kuskilt mujalt otsida.

Ajas ikka närvi küll. Ootad, helistad infonumbritele ja ootad ja ootad... See ootamine ja infosulg, millesse inimesed jäeti, oli masendav. Lõpuks kuulis üks preili oma tuttava tuttava käest, et Tartu-Tallinn rong seisab kuskil teel Tapale ja heal juhul tunni aja pärast hakkab liikuma. Möödus tund ja teinegi, kuid rongist ja infost polnud kippu-kõppu. Pärast korduvat raudteeinfonumbri valimist – mis pole ka teab mis odav meelelahutus –, õnnestus klienditeenindajalt välja pigistada, et rongid täna enam ei sõidagi, kuid inimesed ei pea muretsema, sest kedagi ei jäeta ripakile ja buss viib kõik koju. Teatasin „rõõmsa“ uudise ka kaaskannatajaile, aga ega see kedagi rõõmsamaks küll ei teinud.

Kuid teadmine, et buss ikka tuleb, oli sel hetkel ühe Tapa lähedal oma vana ja haiget ema külastamas käinud naisterahva jaoks ainus mõeldav sõnum, sest tagasi minna olnuks tema jaoks liiga kauge ja muid transpordivahendeid sel kellaajal Tapalt Tallinna poole enam ka ei liikunud. Rataste ja suurte seljakottidega noormehed seadsid end koos paljude teiste inimestega nõutute nägudega bussi ootama.

Möödusid tunnid, inimesed tõusid iga võimaliku rongilaterna väljailmumise peale perroonil püsti või jooksid mõne bussi saabumise korral kõrval asuvasse bussijaama – äkki saaks kuidagi minema? Kui endiselt ei paistnud ei rongi ega bussi, asusid väsinud ja närvilised inimesed uuesti infonumbreid kütma. Paraku ei tulnud adekvaatset infot mitte kuskilt. Üritasime koos kaaskannatajatega tuvastada Tartust Tallinna poole inimesi peale korjava bussi asukohta, kuid see osutus võimatuks, sest bussijuhil polnud millegipärast mobiili kaasas ja raudteeinfo klienditeenindaja lihtsalt ei teadnud midagi.

Õues oli juba kottpime ja mõni oli tellinud endale sõbrad-sugulased autodega järele. Kel seda võimalust polnud, seisid „lootusrikkalt“ edasi. Helistasime uuesti ja uuesti infoliinile, lõpuks saime kätte ühe toreda preili, kes võttis meie numbri ja lubas info saabudes koheselt kontakti võtta. Sel hetkel oli ju lootus seegi.

Meie meelehärmiks sõitsid raudteel meist korduvalt mööda kaubarongid, vedurid ning isegi üks pimedate vagunitega reisirong. Miks see rong inimesi küll peale ei võtnud? Miks on kaubarongid olulisemad kui meie – inimesed? Miks on kellegi arvates bussiga sõita turvalisem kui rongiga? Need küsimused olid sel hetkel paljude inimeste mõtetes.

Preili infojaamast helistas poole tunni pärast ja teatas, et uudised on halvad. Buss, mis pidi meid peale võtma, ei pidavat seda siiski tegema ja sõidab otse Tallinnasse, sest rohkem kedagi peale ei mahu. Preili teatas aga, et  peagi hakkab sõitma üks rong, mis on meie juures heal juhul 45 minuti pärast, kuid võib-olla ka rohkema aja, tundide pärast.

Andsin sel hetkel alla ja lahkusin poole kahe ajal öösel rongijaamast. Ma ei tea, mis sai sellest naisterahvast, kes oma ema külastamas käis. Tean, et ratastel noormehed telkisid sisuliselt perroonil ning paljudele tulid sugulased-tuttavad autodega järele.

Saan aru, et tegemist on erandolukorraga ja raudtee üritas teha nii palju kui võimalik. Kuid tehti ikkagi näruselt vähe. Miks eelistati kaubaronge inimestele? Miks ei pandud rohkem busse inimesi koju vedama? Miks bussijuhtidel pole mobiiltelefoni, et dispetšeritele adekvaatset infot anda? Miks pole raudteejaamades korralikke ootepaviljone või ühte töötajatki, kes inimestele infot jagaks? Mis saab siis, kui tuleb tõeline orkaan? Kahju, kui meie riigis inimestest nii vähe hoolitakse.