Surm võtab vedurijuhtide hulgast lõikust: aastaga on terviserikete tõttu läinud teise ilma kolm meest, kuid raudteekompaniid seni tõsisemate järelduste tegemiseks põhjust ei näe.
Üks varises napilt enne pensionile jäämist teise ilma kevadel, kirjutas nädalaleht Den za Dnjom. Teine läks vaid 41 aastasena manalateele mõned kuud tagasi. Kolmas, kes sai 1. mail 50 aastaseks, lahkus siit ilmast alles eelmisel nädalal. Laskumata meditsiinilisse spetsiifikasse, võib nende surma kokku võtta lühidalt: ühel infarkt, teisel insult, kolmandal südamepuudulikkusest tingitud tromb. Kaks kolmest varasurnud vedurijuhist olid Eesti Raudtee palgal. Eesti Raudtee juhtkond kolme äkksurnud vedurijuhi osas mingeid süümepiinu ei väljenda: nende arvates võis siin pigem rolli mängida mitte tööstress, vaid  tööväline elu. Ühtlasi vihjatakse võimalusele, et vedurijuhid püüavad arstliku komisjoni eest enda tervise olukorda varjata, ehkki üksikasjalikumalt keeldutakse seda momenti kommenteerimast.
4. septembril avanes Orava piirijaamas järgmine pilt: vedurijuht Andrei ronis jaama jõudnud kaubarongi vedurilt maha. Astus mõned sammud ja kukkus siis kokku. Arstidel tema elu päästa ei õnnestunud, kuid oma töö tegi Andrei lõpuni. Vedas rongi piirijaama kohale, mitte ei vajunud kokku otse juhtkangide taga. DD andmetel töötas südamepuudulikkuse tõttu surnud mees Eesti Raudtee konkurendi E.R.S.i jaoks.
Kui Andrei juhtumi taustal rääkida vanemate raudteelastega, nimetavad nad põhilise tervisetapjana nn pikaliiniotsi. Näiteks marsruut Tallinn (Muuga) - Orava piirijaam: 12 tundi sinna, 6 tundi kohustuslikku puhkust ja seejärel 12 tundi tagasi. Tegelikult kujuneb üks vahetus nn kaudse tööaja lisandumise tõttu märksa pikemaks. Kui vedurijuht elab näiteks Tapal, kulub tal Muugale jõudmiseks vähemalt poolteist tundi. Aga sageli lükatakse ka rongi väljumisaega tund või paar edasi.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Logistikauudised esilehele