Kallim on kokkuvõttes odavam
Sageli takerdub tõstukiostja numbrisse hinnalipikul, mõtlemata sealjuures, kui vähetähtis on soetushind võrreldes kõigi muude kuludega tõstuki elutsüklis ning kui suur on ühe ootamatu seisaku hind, kui odav tehnika alt veab.
Kes ei teaks Inglise vanasõna: „Ma pole nii rikas, et osta odavaid kingi.“ Ent sama loogika kehtib ka paljudes teistes eluvaldkondades. Näitseks laonduses ja tootmises eelistatakse endiselt kõige enam hinnalt odavamaid - diiselmootoriga tõstukeid. Pikemas perspektiivis on aga soetushind vaid väike osa kogukuludest, jookvad kulud kütusele ja hooldusele ületavad soetuskulu juba paari aastaga.
Arvestuslikult on 1,5 tonnise diiseltõstuki kogukulu samalaadse elektritõstuki omast kuue aasta jooksul üle kahe korra suurem: diiseltõstukil ligi 70 000 eurot, elektritõstukil veidi üle 30 000 euro, kuigi ostuhind on elektritõstukil oluliselt kõrgem.
Laomaailma tegevjuht Tarmo Tuisk tunnistab, et trend on küll vaikselt muutumas, kuid arusaamise muutus võtab ikka ühe põlvkonna aega. Täna on veel valdav nö nõukaaegne arusaam, et kui tõstuk, siis ikka igaks juhuks suurem diiselmootoriga „pomm“, ütleb Tuisk ja lisab, et suurt vastukaalutõstukit „pommiks“ nimetada pole üldsegi vale.
Äkki piisab virnastajast?
Selleks, et tõsta üles tonn kaupa, peab Tuisu sõnul olema kolm tonni vastukaaluks. „Kui sellisega siseruumis ringi sõita, on tegemist vägagi ohtliku sõiduriistaga ja seda mitmel põhjusel: esiteks, kui kaup on kahvlite otsas, on temaga sõitmine sama, kui sõita kinni teibitud esiklaasiga autoga – sisuliselt ei näe, kuhu sõidad. Teiseks on tema täismass koos kaubaga mitmeid tonne. Kui ladu on maksimaalselt ära kasutatud, on reeglina seal ka manööverdamisruum täpselt välja rehkendatud. Piisab hetkelisest tähelepanu hajumisest, kui see liikuv „pomm“ võib riivata mõnda riiulit nii et juht ei pane tähelegi. Riiulid on tänapäeval tehtud aga üsna õhukesest, 2 – 2,5 mm paksusest materjalist ja nad kannavad kaupa vaid tänu õigele profiilile. Kui see profiil aga kahjustada saab, on väga suur oht et riiulid kukuvad kokku,“ selgitab Tuisk.
Seepärast soovitabki Laomaailm paljudel juhtudel kaaluda sarnase suutlikkusega elektrilise virnastaja kasutamist. Lisaks kaks-kolm korda soodsamale ostustuhinnale on kogukulu aastate jooksul koguni ca seitse korda madalam. Kindlasti on virnastajatel mõned erisused võrreldes vastukaalutõstukitega: näiteks ei sobi need õues töötamiseks ja kaupa saab käidelda vaid standard-alustel.
Kui vastukaalutõstuk on laos siiski hädavajalik, soovitab Tuisk kindlasti mõelda elektrilisele tõstukile. Diiseltõstuk, mille ostuhind on kõige soodsam, on tegelikkuses kõige kallim lahendus. LPG gaasil töötava tõstuki kogukulu kuue aasta jooksul on üle 15 000 euro madalam ja elektritõstuk gaasimootoriga tõstukist omakorda ligi 20 000 eurot soodsam.
„Kuigi endiselt takerdutakse liiga palju ostuhinda, on aina enam ka neid ostjaid, kes juba oskavad rehkendada,“ tunnistab Tuisk ja toob näite ühest 18 aastat tagasi müüdud tippkvaliteediga tõstukist: „Klient otsustas investeerida eurodesse arvutatuna üle 60 000 kõrge kvaliteediga kaubamärki Crown ja õigesti tegi, sest alles nüüd toodi see tõstuk meile remonti. Esimest korda 18 aasta jooksul vajas ta lisaks hooldusele ka tõsisemat putitamist. Kui palju on ettevõtte selle aja jooksul kokku hoidnud ootamatute tööseisakute, remondikulude jms arvelt, on raske kokku arvutada. Aga päris kindlasti on see väga suur summa.“ Ka käesoleval kuul on Laomaailmal näide uue tõstuki müügist, kus klient otsustas üle 60 000 maksva masina kasuks, kuigi analoogsete näitajatega tõstuki oleks saanud ka 45 000 eest.
Kas riiuleid on üldse tarvis?
Tuisk tõdeb, et vahel peavad nad soovitama kliendil riiulite panemise mõttest sootuks loobuda. On ka näiteid, kus uus laohoone planeeritakse riiuleid täis ja üsna pea hakatakse hoopis neid otsast maha võtma. Näiteks kohtades, kus kaup väga kiiresti pöörleb.
„Väga üldistatult võib öelda (räägime siin ikka tavalistest lihtsatest ladudest), et üks ladu mahutab aluseid nii palju, kui palju on laol põranda ruutmeetreid. Ja üks alus ongi umbes 1 ruutmeeter. Ehk kui panna põrand otsast lõpuni aluseid täis, on laos sama palju aluseid, kui mahutab riiulitega täidetud ladu. Riiulid aitavad küll korda ja süsteemi luua, võimaldavad igale alusele ligipääsu jne. Kuid samas on kauba käitlemine aeglasem kui põranda tasapinnas. Kui just kiirus on see, mis maksab, tasub tõsiselt kaaluda, kas riiulid on üldse lisandväärtust pakkuvad,“ selgitab Tuisk.
Siin sobibki tema hinnangul võrrelda kaubakäitlusmahtusid erinevate manuaalsete ja elektriliste kahvelkärude ehk siirdajatega. Kui kõige tavalisema kahvelkäruga suudab inimene päeva jooksul teisaldada sõltuvalt läbitavast vahemaast kuni 100 alust, siis statsionaarse juhikohaga siirdajaga on analoogne tulemus suisa ca 450 alust.
„Rohkem võrdlust käsikahvelkäruga väärib aga lihtne elektriline kahvelkäru, mis tõstab tööjõudlust juba pea kolm korda ja samas maksab vaid laotöötaja ühe kuu palga võrra rohkem kui manuaalne – seega võib öelda, et juba teisest kuust hakkab puhast kasumit tootma,“ nendib Tuisk.
Tutvu Laomaailma tõsteseadmete valikuga lähemalt SIIN!
Logistikauudised.ee toetajad:
