27. märts 2012
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Juhtimata tarneahela eest karistatakse piitsaga
Tarneahelate juhtimine seisneb ahelas olevate liikmete tihedas koostöös. Siinjuures tuleks lähtuda ühisest ärikultuurist, mis põhineb vastastikusel usaldusel, avatusel ja suhtlemisel. Täna valmistab avatud infovahetus aga siinsetele ettevõtjatele veel raskusi, sest usalduse kasvatamine partnerite vahel on keeruline. Valdavalt hoolitsetakse selle eest, et enda tegevust saadaks edu, pööramata sealjuures suuremat tähelepanu kogu tarneahela toimimise edukusele. Juhtimata või ennustustel põhinev tarneahel on aga ebaefektiivne, mis pikemas perspektiivis mõjub negatiivselt ka üksikule ettevõttele. Säärast ebaefektiivsust aitab hästi iseloomustada bullwhip effect ehk pullipiitsa või piitsaplaksu efekt.
Efekti lahtiseletamiseks kasutame primitiivset tarneahelat, mis koosneb kliendist, jaemüüjast, hulgimüüjast ja tehasest. Ahel algab kliendist, kelle ost annab jaemüüjale impulsi hulgimüüjalt kauba juurde tellimiseks, viimane omakorda tellib sarnaselt kaupa tehaselt. Tulemaks toime kliendi muutuva nõudlusega, tellib jaemüüja kaupa puhvervaruga ning samamoodi käituvad ka ülejäänud keti lülid. Iga ahela astmega muutub tellitav kogus aina suuremaks – seda annabki võrrelda piitsa plaksuga, kus piitsa võnkeamplituud suureneb, mida kaugemale käepidemest minna. Kirjeldatud nõudluse ennustamine on üks põhiline faktor, mis tekitab piitsaplaksu efekti, kuid neid leidub veelgi.
Esiteks, tellimuste kuhjumine. Tarneahelas olevatel ettevõtetel varud küll vähenevad vastavalt klientide esitatud tellimustele, kuid tellimusi varude täiendamiseks samas tempos ei esitata. Seda näiteks seetõttu, et tellimuskulude vähendamiseks esitatakse neid perioodiliselt mingi reegli alusel, samuti võimaldavad suured tellimused transpordikulusid ühe ühiku kohta vähendada. Säärased kuhjunud tellimused aga võimendavad piitsaplaksu efekti.
Teiseks, normeerimine ja puudujäägid. Olukorras, kus nõudlus ületab tootja varusid, võib tootja otsustada jagada olemasolevad varud proportsionaalselt vastavalt klientide eelnevalt esitatud tellimustele. Selline teadmine tingib olukorra, kus kliendid hakkavad tootja puudujääkidega n-ö mängima. Utreeritud tellimused annavad tootjale nõudluse kohta väärat informatsiooni ning see võimendab taaskord pullipiitsa efekti.
Kolmandaks, hindade varieerumine, mis soodustab etteostmist. Allahindlused ning eripakkumised kutsuvad esile selle, et kliendid ostavad kaupa nende tegelikust vajadusest enam. Ühelt poolt toimib see pullipiitsa efekti võimendajana, teiselt poolt suurenevad ka klientide kulutused ladustamisele.
Tarneahelate juhtimine võimaldab aga paremini aru saada lõpptarbija tegelikest vajadustest ning keti liikmete omavaheline koostöö aitab püsida konkurentsis, vältides asjatuid kulusid, mis tulenevad ebaefektiivsusest. Seda ebaefektiivsust, mida näitlikkustas ka piitsaplaksu efekt, on võimalik parandada avatuma infovahetusega ning parema infojuhtimisega, mis on oluline osa tarneahela juhtimisest. Infojuhtimiseks leidub erinevaid meetodeid, millest lähemalt räägime juba järgmises postituses.
Mai-Liis Metstak, PROLOG
Autor: PROLOGi ostu- ja tarneahelate juhtimise blogi
Liitu Logistikauudiste uudiskirjaga!