Kallas: Sadamate probleemid ja väljakutsed

Kuidas sadamaid grupeerida, et selgitada välja, kes on omavahel konkurendid? Kõige levinum sadamate jaotus lähtub sellest, mis mere ääres sadam asub. Nii jaotatakse sadamaid Läänemere, Põhjamere, Atlandi ookeani, Vahemere ja Musta mere sadamateks. Aga on ka jaotusi, mis peavad silmas kuidas sadamamajandus on korraldatud ja sellise jaotuse kohaselt on kategooriaid sisuliselt kolm: Hansa, Anglo-Saksi ja Ladina sadamad ning natuke laiema jaotuse kohaselt ka Uus-Hansa ning Uus-Ladina sadamad.

1) Hansa – Island, Norra, Taani, Rootsi, Soome, Saksamaa, Holland, Belgia

2) Uus-Hansa: Eesti, Läti, Leedu, Poola3) Anglo-Saksi – Suurbritannia ja Iirimaa4) Ladina: Prantsusmaa, Portugal, Hispaania, Malta, Itaalia, Kreeka, Küpros5) Uus-Ladina: Sloveenia, Horvaatia, Bulgaaria ja Rumeenia.

Kuigi selline jaotus on tinglik, joonistuvad erinevate gruppide vahel ometi välja ühised jooned, mis antud kategooriasse kuuluvaid sadamaid iseloomustavad. Näiteks omandistruktuur ja organisatsiooni korraldus, millena sadam näeb oma missiooni ning eesmärke, kuidas on korraldatud sadama finantseerimine ja juhtimine. See kõik omab tähtsust sadama konkurentsivõime väljaselgitamisel. Näiteks Euroopa sadamate uuringust ilmnes, et Uus-Hansa sadamate peamiseks eesmärgiks on kaubamahtude suurendamine, samas kui Hansa sadamate peamiseks eesmärgiks oli lisaväärtuse kasvatamine. Samalaadne jaotus oli Ladina ja Uus-Ladina sadamate vahel. See võib muidugi olla tingitud sellest, et mahtude poolest pole suurtel Hansa ja Ladina sadamatel enam kuhugi areneda. Anglo-Saksi sadamad deklareerisid häbenemata, et nende peamiseks eesmärgiks on kasumi suurendamine.

Mõistmaks, millised sadamad omavahel konkureerivad, tuleks kõige pealt välja selgitada, mis on see teenus, mida sadamad pakuvad ja millisel territooriumil. Sadamaseaduse kohaselt käsitatakse sadamateenusena muuhulgas järgmisi tegevusi:

veesõiduki sildumise võimaldamine; lastimine ja lossimine; reisijate laevale mineku ja laevalt tuleku korraldamine; veeliikluse korraldamine akvatooriumil ja sissesõiduteel; veesõidukite pukseerimine ja jäämurdmine akvatooriumil. Konkurentsiõiguslike kaasuste puhul defineeritakse esimese asjana kaubaturg – ehk millised tooted ja teenused omavahel konkureerivad ja millisel territooriumil. Kaubaturgu defineeritakse kui omavahel hinna, kvaliteedi, kasutus- ja muude tingimuste poolest ostja seisukohast asendatavate kaupade territooriumi. Seetõttu vaja mõista, kas teenused, mida sadamad pakuvad, on omavahel konkureerivad ja kes on selliste teenuste ostjaks. Selge on see, et isiku jaoks, kes tahab toimetada kaupa Eestist Soome, ei tule näiteks Saksamaa sadama kasutamine kõne alla, seega tema seisukohalt ei ole tegemist omavahel asendatava teenusega.

Kui me aga räägime kaubavedudest, siis kaubaomanikule, kes tahab transportida oma kaupa näiteks Hiinast Euroopasse on valikuvariandid kõikvõimalikud transpordikoridorid ning seetõttu on sadama valik vaid üks väike osa kogu transpordiahela üle otsustamisel. Asendatavaid teenuseid hinnatakse ostja (kaubaomaniku) poolt lahutamatus koostoimes kogu transiidi logistikaahelaga, mis sisaldab muuhulgas ka siseveeteede vedu, raudteevedu, autotransporti, laeva prahti ja sellega seotud logistilisi lahendusi. Otsustus sadama valikul tehakse lähtuvalt majanduslikust otstarbekusest, lähtudes kogu logistikaahela maksumusest ja kindlusest. Kui üks logistikahela lüli ei toimi, mõjutab see negatiivselt kaubaomaniku otsust valida ahelasse kuuluva sadama teenused olenemata sadamas opereerivate teenuseosutajate poolt pakutava teenuse hinnast ja kvaliteedist. Aga hind ja kvaliteet ei ole ainsad kriteeriumid. Kauba kohale jõudmise aeg on samuti väga oluline paljude kaupade transpordil. Seega sadam on ainult üks lüli logistikaahelas ja sadama konkurentsivõime sõltub paljuski tema sobivusest teiste logistikaahela lülidega. Nagu eelpool mainitud näite puhul – kauba transportimisel Hiinast Euroopasse konkureerivad Eesti kaubasadamad teiste Euroopa sadamatega ja võidumeheks tuleb see, kes suudab teenust pakkuda kõige soodsama hinnaga ja kõige kiiremini.

Seetõttu otsivadki kõik sadamad Euroopas ennast. Konteinervedude suurendamine on pannud suuri sadamaid võitlema oma peamise sadama staatuse eest piirkonnas, väiksemaid aga otsima oma spetsiifilisi nišše, milles saavutada konkurentsieelist. Paljudes senistes asukohtades põrkub sadamate laiendamine ökoloogiliste takistuste, linnaplaneeringute ja individualistlike seisukohtadega (inglise keeles NIMBY – not in my back yard, mitte minu hoovis). Sadamate traditsiooniline roll on samuti muutumas – kui varasemalt oli sadam peamiselt nö maadevalitseja rollis, kes organiseeris sadama toimimist, siis nüüd oodatakse sadamatelt üha enam arendaja rolli ja laienduste finantseerijat, mis meelitaks kaubaomanikke otsustama just selle sadama kasutamise kasuks transpordiahelas.