Jagamismajandus on tulnud, et jääda

Nn Uberi eelnõu jõudmist menetlusse kiirendas kindlasti Uberi innovaatiline koostöö Eesti maksuametiga. Selle sünnile aitas kaasa rahvusvahelise haardega ettevõtte ühemõtteliselt sõnastatud valmidus teenitud tulu pealt Eestis makse maksta ja näha oma partnerina maksuametit, kellel omakorda oli valmidus kõiki e-võimalusi ära kasutades selle innovaatilise mudeliga koostööd teha. Võimalik, et eelnõu menetlusse andmist kiirendas ka eelmisel nädalal avalikuks saanud tõsiasi, et politsei tunnistas kolmveerand aastat kestnud uurimise järel Uberi tegevuse ebaseaduslikuks. Konkreetne juht, kelle suhtes uurimine algatati, pääses karistusest tänu Uber Estonia igakülgsele koostööle Eesti valitsusega.

Küsimusel, miks on inimesed hakanud eelistama mingi asja laenamist teiselt inimeselt, mitte seda teenust vahendavalt ettevõttelt või organisatsioonilt, on mitu head vastust. Esimene on kahtlemata raha: enamasti on niimoodi odavam. Teiseks, usk korporatiivsesse maailma on kahanemistrendis, head näited on pangandus, turismifirmad, majutus. Kolmas on hulga traditsiooniliste töökohtade kadumine, mis muudab inimesed leidlikuks, ajendades neid otsima uusi tuluteenimisvõimalusi. Ja viimaks: see on tehniliselt võimalik ja lihtne. Prognoositakse, et kümne aasta pärast on traditsioonilise majanduse ja jagamismajanduse turuosa ja maht võrdne.

Küsimusi, mis kaasnevad selle trendi reguleerimisega, on lahendada keerulisem. Esiteks, maksud.Kaugeltki mitte kõik Eestiski kasutatavate teenuste pakkujad pole olnud Uberi kombel altid valitsuste ja maksuametiga koostööd tegema.

Teiseks, turvalisus. Näiteks Airbnb oli eelmisel aastal üks kiiremini kasvavaid ettevõtteid terves maailmas, kasvatades firmaomanike vara koguväärtuse 3,3 miljardile dollarile. Samas pole aga selget vastust küsimusele, kuidas jaguneb vastutus pakutava elamispinna turvalisuse eest. Ilmselt ei saa siin ühe lauaga lüüa neid, kes üürivad oma pinda välja korra-paar aastas, ja neid, kellele see on põhiline sissetulekuallikas. Veel keerulisemaks muutub olukord siis, kui ühekordse ööbimise eest ei makstagi rahas, vaid mõne vastuteene korras.

Ansipi südameasi

Nn Uberi eelnõu nimetab ettevõtte vahendatavat teenust kokkuleppeveoks, mis ei ole ei taksoteenus ega ühistransport, lahendades niimoodi kutsetunnistuseta sõidutajate probleemi. Sarnaseid lahendusi ehk jagatavate teenuste nn legaalseid definitsioone vajavad ka teised valdkonnad. Ja seda mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas.

Euroopa digitaalse ühisturu asepresident Andrus Ansip võiks selle teema Euroopas oma südameasjaks võtta, tuues Eesti Uberi eelnõu heaks näiteks, millest Euroopa võiks õppida. Rahvusvahelistel teenusejagamise platvormidel oleks märksa lihtsam tegutseda, kui ELi liikmesriigid ühistele arusaamadele jõuaksid. Võidaks muidugi mõista ka tarbija.

Autor: Äripaev