Merel raha teenimine pole pelgalt meelakkumine

Vahepeal on aga mõndagi muutunud. Maailma tabanud krediidikriis on osutunud väga jätkusuutlikuks. Vaatamata keskpankade tegevusele on raskused jõudnud reaalmajandusse. Toorainehinnad on teinud tipust läbi järsu kukkumise. Kuna krediitkaardisõltlastest USA tarbijad enam kõikvõimalike vidinaid osta ei jõua, ei vajata ka terast. Pole tarvis samaväärselt rauamaaki ja sütt. Meeletu mahtude kasv ja selle edasised kasvuootused on ühtäkki asendunud mahtude kahanemisega. Kaevanduskompaniid vähendavad tootmist. Ei ole tarvis nii palju laevasid. Baltic Dry indeks on viie kuuga kukkunud üle 90 protsendi. Pangad ei ole enam huvitatud finantseerimisest - isegi mitte väliskaubandusest akreditiiviäri ajades.

Laevandus on tsükliline äri. Ja praegu on alanud langustsükkel. Mõned firmad on drastiliselt vähendanud dividendide maksmist või üldse loobunud dividendide maksmisest. Ettevõtetele on see esimene koht, mille arvelt annab raha säästa. Kahjuks ei tea, kui palju tehastest tellitud laevadest on finantseerimise poolelt kaetud - võimalik, et tellimusi hakatakse massiliselt üles ütlema. Osa tellijaid soovib nüüd kuivlastlaevade asemel kemikaalitankereid.

Kuna kütuse tulevikuhinnad on hetkehindadest kõrgemad, on hakatud tankereid kasutama nafta vedamise asemel musta kulla ladustamiseks, et hiljem tarne teostada. Lisaks on hoogustunud laenukoormuse vähendamine. Selleks müüakse laevad maha ja liisitakse siis endale tagasi. Kuid ega sellega enam väga head raha ei teeni. Kui veel juulis sai teise ringi viieaastast 172 000 brutoregistertonnist kuivlastlaeva müüa 150 miljoni dollariga, siis viimased hinnad räägivad, et nende eest küll ostjad 60 miljonit dollarit enam välja ei käi. Laevad maksavad sama palju, kui 2006. aastal. Tugevatele, vähese võlakoormaga ettevõtetele avaneb soodne võimalus soetada laevu kaunis odavalt. Kuid esialgu on olulisem, kui suureks ja pikaajaliseks kujuneb nõudluse kukkumine.