Kui lihtsalt kaubikust ei piisa: Mercedes-Benz Sprinter sõidutab noori Eesti motokrossitalente

Kui doktorikraadiga treener Martin Mooses soovis aastaid tagasi suunata oma lapsed motospordiga tegelema, siis treeninguteks sobivat kohta oli keeruline leida. Seega sündis 2020. aastal tema eestvedamisel esimene spordikool, mis keskendub ainult motospordile - Eesti Motospordi Akadeemia, kus ta aitab ka ise treeninguid korraldada.

Võistlused nii Eestis kui ka üle Euroopa, treeningud erinevatel kohalikel radadel ning pikemad laagrid Hispaanias, Poolas, Prantsusmaal – see kõik tähendab lugematuid kilomeetreid maanteedel ning ühtlasi ka kogu varustuse kaasa vedamist. Erinevalt kabemeeskonnast, kes saaks hakkama lennupiletite ja mõne kohvriga, tuleb lisaks noortele motohuvilistele kaasa pakkida krossirattad, kogu seonduv varustus ning hooldustehnika.

Et kõik eelmainitu päriselt ära mahuks, tuleb sappa võtta kahetonnise kandevõimega piduritega haagis. Seega peab kaubikul lisaks ruumikusele jaguma ka piisavalt võimsust. Samuti ei saa ära unustada autojuhti, kel tuleb näiteks Hispaaniasse jõudmiseks mitu päeva rooli taga veeta.

Moosese sõnul alustati kõigepealt erinevate motospordiks kohandatud kasutatud kaubikutega, kuid paraku kaasnesid nendega sageli probleemid ja tehnilised rikked. Seega liikusid mõtted täiesti uue transpordivahendi ostmise suunas. Kuna Mercedes-Benzi esindus oli tol ajal ühtlasi ka Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni koostööpartner, soetati tänu väga mõistlikule hinnapakkumisele autoparki pika kerega Mercedes-Benz Sprinter.

Määravaks sai eelkõige 3-liitrise V6 diiselmootori võimsus, Mercedese töökindlus ja Sprinteri sõidumugavus. Samuti polnud vähemtähtis pakutav mugavusvarustus – näiteks distantsi hoidev püsikiirusehoidja, parkimispakett koos 360-kraadise parkimiskaameraga (mis teeb haagise ühendamise ja sellega manööverdamise imelihtsaks) ning automaatkäigukast. Tagantjärele tarkusena nendib Mooses, et oleks võinud lisade valimisel veelgi pisut lahkem olla ja võtta juurde juba tehase poolt tagasilla õhkvedrustuse ja sõiduraja hoidiku.

Sprinter saabus Eestisse kahekohalise kaubikuna, misjärel ehitati ta siin põhjalikult ümber fookusega motospordil, võimaldades transportida lapsi treeningutele, vajadusel raja ääres ööbida ning lisaks tehti mõned kohandused tsiklite transportimiseks. Algse kahe istekoha asemel on bussis nüüdseks kaheksa kohta.

Eesti Motospordi Akadeemia sai tellitud Mercedes-Benz Sprinteri kätte 2020. aasta lõpus ning esimesed sõidud tehti sellega 2021. aasta alguses. Tänaseks on läbisõitu kogunenud juba pisut üle 350 000 kilomeetri, mis teeb aastaseks keskmiseks umbkaudu 50 000-60 000 kilomeetrit.

„Antud auto on end senimaani suurepäraselt tõestanud“, nendib Mooses. „Teisel aastal oli meil probleem starteri releega, kuid ühtegi teist murekohta polegi välja tuua. Küll aga saame põhiliste kuluosadena sageli vahetada pidurikettaid ja -klotse, kuna küllalt palju on sõitmist raske haagisega.“

Lisaks töökindlusele kiidab Mooses ka Sprinteri kasutusmugavust: „Tööga seoses tuleb küllaltki palju aega veeta ka näiteks Saksamaa kiirteedel. Isegi kui olen sättinud püsikiirusehoidja 140 km/h peale, siis tundub see kõik mugav ja sujuv, mitte hirmutav kogemus. Ka Sprinteri head esituled on tähtsad, pimedas sõitmine ei ole mingi stress.“ Sagedase haagisega manööverdamise aga teeb Sprinteri 360-kraadine parkimisabi väga kergeks.

„Sprinteri rooli istudes saad aru, kui palju on tootja rõhunud juhi heaolule. Võib öelda, et motokrossi valdkonnas ongi ta omamoodi „kuldne standard“ tänu sõidumugavusele, võimsusele ja töökindlusele. Pikkade üle-euroopaliste sõitude puhul on see eriti oluline. Hetkel näeme Sprinterit veel mitmete aastate jooksul oma masinapargis,” lisab Mooses.

Motokross õpetab kiiresti, et edu sünnib detailidest. Sama kehtib ka teekonnal võistlustele. Kui kogu meeskond, varustus ja noored sportlased peavad jõudma turvaliselt tuhandete kilomeetrite kaugusele, muutub kaubik palju enamaks kui lihtsalt transpordivahendiks. Sprinter on usaldusväärne kaaslane, kelle peale saab loota igal reisil. Ja vahel ongi just see kõige suurem kompliment, mida ühe töövahendi kohta öelda saab.