3. aprill 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Selliste süsteemide rakendamine koos omaniku või vastutava kasutaja vastutusega on teistes riikides andnud positiivset efekti ja ma olen 100% kindel, et ka meil toimiks see samamoodi. Ei julge ennustada, aga me võiksime saavutada hukkunute arvu vähenemise 15-20%, kui see pole nüüd liiga julgelt pakutud,“ arvas Vane.

Tema sõnul korraldab maanteeamet seaduse vastuvõtmise korral veel sel aastal riigihanke, et kaamerad ja kõik selleks vajaliku soetada. Esimeseks etapiks ca 16 kaamera ostmiseks, kaamerate jaoks koha leidmiseks, asukohtade projekteerimiseks, elektriga varustamiseks, andmeside korraldamiseks jne kulub Vane hinnangul umbes 10 miljonit krooni.

Kui seadus praegu pakutud kujul vastu võetakse, võiksid kaamerad maanteedele jõuda järgmise aasta alguses. Justiitsministeeriumi pressiesindaja Ivi Papstel ütles, et esialgu loodeti, et kavandatud seadus võetakse vastu juba enne suve, kuid ilmselt jääb see siiski veidi hilisemaks.

Juhul kui seadus ettepandud kujul vastu võetakse, peaksid kiirust ületanud autode omanikud hoiatustrahvi saama paari-kolme päeva jooksul. „Otsust tuleb postiga, paari-kolme päeva pärast ikka. Peab olema kiire, vaid siis on asjal mõju. Kui teade tuleb pooleteise kuu pärast, ei mäletagi inimene enam, millest jutt käib,“ märkis Villu Vane.

Eelnõu riigikogule esitanud justiitsministeerium selgitas kaamerate paigutamise vajalikkust sellega, et taolist automaatset kiiruskontrolli peetakse kõige tõhusamaks liiklusjärelevalve viisiks.

Ka eelnõu ühe autori Sten Linnu sõnul on süsteem edukalt kasutusel mitmes riigis. Automaatsete kiiruskaamerate efektiivsus põhineb sellel, et kaamera fikseerib võrdselt kõik rikkumised. See aga tingibki vajaduse lihtsama menetluse järele - politsei peab suutma ka kõigile rikkumistele reageerida.

Linnu sõnul ei ole hoiatusmenetluse puhul tegemist vastuoluga põhiseadusega, küll aga on tegemist põhiseaduslike õiguste riivega. „Selliste riivete tekitamisel seadusandja poolt tuleb alati teha läbi kaalumise protsess, kas pakutav meede on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga,“ selgitas Lind.

Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt leidnud, et arvestades liiklusohutuse parandamise vajadust, on taoline menetluskord lubatud.

Linnu sõnul on paljudes riikides, nagu näiteks Prantsusmaal, Suurbritannias, Hollandis, Austrias ja Soomes sarnane menetlus juba olemas.

Eelnõuga loodud uue, kirjaliku hoiatamismenetluse nime kandev menetluse kohaselt saadab politsei kaamera poolt fikseeritud liiklust rikkunud auto omanikule või vastutavale kasutajale trahvinõude kuni 3000 krooni. Tegemist on hoiatustrahviga põhjusel, et õiguspõhimõtetest lähtuvalt saab karistada vaid isikut, kes on teo tegelikult toime pannud . Hoiatustrahv ei ole kuriteo- ega väärteokaristus ning seda ei kanta karistusregistrisse.

Trahviteate saanud omanikul on järgmised võimalused:

1) ta maksab trahvi ettenähtud tähtaja jooksul vabatahtlikult ning sellega kõik piirdubki;

2) ta vaidlustab hoiatustrahvi. Sellisel juhul alustatakse tavalist väärteomenetlust. Kui sõiduki eest vastutav isik vaidlustab trahvi väitega, et autot kasutas keegi teine, kuid seda ei tuvastata, jääb hoiatustrahv jõusse;3) omanik ei tee midagi. Sellisel juhul muutub trahviteade sundtäidetavaks, seega täitmisel lisandub trahvile täituritasu.