Auto, kuhu jäi mu süda - Wiesmann

Nägin kunagi üht välismaist telesaadet, kus esitleti "segast" TVRi ja tema inseneritöö tippu Saksa vastset Wiesmanni. Jah, mulle on TVR alati meeldinud, kuid siis jäi mulle silma see iseäralik, kuid kaunis, nii kaunis sakslane. Alati olen nende ees igatsevalt seisnud, üritades teha väikse lapse kurba nägu lootuses, et mulle antakse ka kommi ja lastakse kas või natuke selle kaunitariga sõita.

Siiani polnud need lootused täitunud, kuid nüüd koitis ka mulle see päev. Mu kartused ning lootused said veel rohkem kinnitusi ja muutusid üheks suureks punaseks unistuseks. Jah, ma olen sõitnud kõige vägevamate autodega ka enne Wiesmanni, kuid selles punases kuues peitus see, mida olin otsinud neist kõigist - kohtuvad armastus autode vastu ja perfektne inseneritöö.

Superilusa klassikalise olemisega kere all on peidus tipptehnoloogia, mis on osaliselt inseneride oma töö ja osaliselt laenatud parimalt sõidumõnu pakkujalt BMW-lt. Sisu on Wiesmannil sama eriline nagu välimuski. Asju on võimalikult palju üritatud ära peita, nagu oleks Wiesmann nende pärast piinlikkust tundnud. Näiteks istmesoojenduse nupud asuvad käetoe sees. Istmed, mis tehakse omaniku mõõtude järgi, on nahkkattega ja erilise vanamoodsa tikandiga. Kõik tundus olevat nii mina kui mina. Kentsakas, kuid stiilne väike uks laseb sisse kerge pugemisega, kuid väljumiseks tuleb omajagu painutada ja kindel liigutuste järjekord selgeks saada, siis läheb kõik juba libedalt. Autol on pagasiruum, kus asuvad spetsiaalsed sahtlid asjade paigutamiseks, et need lahtiselt põrandal olles sõitjatele vastu pead ei libiseks.