Autor: Tõnu Tramm • 2. aprill 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

“Kui viljalaev on sadamas, peame suutma vedada 8 päevaga 65 000 tonni teravilja, käigus on kuni 150 veokit, mis liiguvad 5minutiliste intervallidega 20 erinevast laost üle Eesti sadamasse. Sellise protsessi käivitamine eeldab tohutut eeltööd, kuid põllumajanduses on kõikide muutujate ette ennustamine sisuliselt võimatu,” tõdes Baltic Agro endine logistikajuht Anti Laiv Pärnus toimunud tarneahelakonverentsil. Tema sõnul on Eestis tulnud ette olukordi, kus laev pidi olema ees kolm nädalat, sest vihmaga polnud võimalik seda vilja täis vedada.

Lisaks ilmataadile on põllumajandussektoris veel palju teisigi muutujaid, mida pole võimalik ette ennustada. “Kui ettevõttel on paar-kolm suurt strateegilist partnerit, on asi lihtne, kuid ostes kaupa paljudelt erinevatelt põllumeestelt, on tegemist väga suure seltskonnaga, kus on palju erinevaid hoiakuid, töössesuhtumisi ja emotsioone.

Pole harvad olukorrad, mil talunik helistab ja teatab, et panin just kuivati seisma, tulge viige ära,” tunnistas Laiv, kelle sõnul on sellistes olukordades väga keeruline logstikat korraldada.

Efektiivne logistika võtmeküsimus

Laivi sõnul on oskuslik logistika korraldaminesellistel perioodidel võtmeküsimuseks ning nagu näitab tema isiklik kogemus, mõne olulise tarneahela lüli optimeerimine tõi ettevõttele 200 000 kuni 300 000 euro suuruse kokkuhoiu. “Probleeme oli mimeid. Esiteks puudus veotellimustes terviklik ülevaade. Sellega tegeles palju inimesi, meie müügiinimesed, logistik, kliendid ise otsisid transporti jne. Kuna hooajal teeme koostööd 50–60 erineva veofirmaga, juhtus olukordi, kus näiteks Tamsalu laost vedasime ühe autoga vilja laevale, teise autoga tõime aga samasse lattu vilja sisse. Selle asemel, et viia see otse laeva,” meenutab Laiv, kelle sõnul polnud ka vedude hinnastamine mõistlik.

“Kuna suuremad sadamad asuvad Eestis põhjaosas, on tervailjaveol logistika lõunast põhja ja ehkki meil on ka endal liigutada kaupu vastupidises suunas, puudus ettevõttel tervikpilt, et mõlemad suunad saaksid koormatega täidetud. Sageli oli olukord, mil tagasiteel võttis vedaja põhja poolt kaasa hoopis teiselt tellijalt koorma killustikku, tõi selle lõunasse ning küsis ka temalt edasitagasi täishinna. Ehk vedajatele maksti topelt,” tõdes Laiv.

Probleemiks oli ka see, et hooajal tegeles logistika koraldamisega 15 inimest, info liikumine oli hajutatud. “Mõni klient teatas tund aega ette, et panin kuivati seisma, tulge järele. Hullem kui taksoteenus. Juhtus ka seda, et klient tellis meilt veo, samal ajal tuli naabrimees Mati oma veokiga ja ütles, et mul hetkel aega on, viin ise ära. Lõpuks läks nelja auto asemel kohale kuus autot ning meie pidime selle kõik kinni maksma. Me ei kontollinud olukorda.”

Lahenduseks lülide optimeerimine

Lahenduseks oli Laivi sõnul see, et muudeti kogu tellimuste protsessi ning veotasu maksmise põhimõtteid. “Vastusurve oli suur, kuid lõpuks said kõik aru, et me ei saa maksta oma kaupade vedamise eest topelthinda. Kogu logistikaga hakkas tegelema üks inimene, kelle kätte koondusid kõik veotellimused. Ta nägi kõiki tellimusi ja seda, kus mingi auto vabanes. Ta sai hakata operatiivselt saatma lähima vaba auto uut tellimust täitma ja kogu protsess muutus oluliselt operatiivsemaks ja efektiivsemaks,” rääkis Laiv ja lisas, et see aitas lahendada kohe ka teise probleemi ehk täita autod oma kaubaga mõlemas suunas ning vältida selle läbi veoteenuse eest topelt maksmist.

Kõik tellimused hakkasid käima läbi  Baltic Agro ning kui klient ise naabrimehelt veo tellis, siis seda enam kinni ei makstud. “Paar näitlikku “poomist” sai ära tehtud ja asi läks üsna valutult tööle. Kolm aastat hiljem mõistavad juba kõik, et mõistlik ja mugavam ongi suhelda ühe logistikuga, kes otsib talle masina ning kellel on ülevaade, millal ja kui palju koormaid saab ära vedada,” tõdes Laiv, kelle sõnul käis kõigi nende uuendustega kaasas ka IT-arendus.

“Vanastid olid peamisteks töövahenditeks telefon, pastakas ja Exceli tabel, tellimuste edastamine oli kohmakas. Autojuhid ei teadnud, kus on järgmine koorem enne, kui oli koorma maha pannud ja siis telefoni teel järele uurinud. Nüüd edastatakse kõik tellimused autojuhi mobiilseadmesse, tal on kogu aeg järjekord ees ja seisakuid ei teki.

Saame jälgida koormate liikumisi reaalajas ning ka klient teab, millal auto kohale jõuab,” rääkis Laiv, kelle kokkuvõtlik sõnum oli see, et tuleb võtta endale julgus midagi muuta. “See ei ole mõistlik mõtteviis, et midagi tehakse ainult sellepärast nii, et juba 20 aastat on niimoodi tehtud. Eriti logistikas ja tarneahela juhtimises ei päde selline mõtteviis kohe üldse.”

Põltsamaa Felixil sarnased probleemid

Planeerimisprobleemidega on pidanud võitlema ka Põltsamaa Felixisse kurke kokku ostva Orkla Eesti ostujuht Peeter Kibe. “Peame väga lühikese aja jooksul panema purki väga suure koguse kurke, sest üle kolme päeva nad ei seisa. Elu on aga näidanud, et kui tootmine algab, pole kurke veel kusagil,” nentis Kibe, kelle sõnul ei ole õnneks nende puhul tarnijaid väga palju. “Meil on Eestis 11 lepingulist partnerit, kellelt möödunud aastal ostsime 1270 tonni kurke. Meie miinumikogus on 100 tonni ning eks siingi sõltub palju ilmast, millal täpselt kurgid valmivad, kuid see polegi kõige suurem probleem.”

Kibe sõnul teeb nende jaoks elu keeruliseks tootjate suutmatus oma tegevust planeerida. “Kurk peab saama purki hiljemalt kolme päeva jooksul pärast laoplatsile saabumist. Kokku on planeeritud tootmisprotsess 10 nädalat, aga kui oleme plaaninud tootmise alguse 26 nädalaks, siis selleks ajaks pole Eestis veel kellelgi kurki anda. Nädalaks 27 mõnel juba on, kuid tal on hirmus kihk viia see hoopis Tallinna turule, kuna seal makstakse seitse korda rohkem. Nädalal 28 hakkavad tulema esimesed kurgid, siis järsku toomine kasvab hüppeliselt ning 31. nädalal toovad juba kõik korraga. Ehk me ei jaksa kogu seda massi enam menetleda,” võttis Kibe kokku oma valdkonna suurima peavalu.

Kuidas sellises olukoras käituda? “Seda saame lahendada ainult nii, et alustame igat päeva põhjaliku analüüsiga, kui palju on täna kurke ukse taga, vaatame, millised on prognoosid, üritame saada tarnijatelt infot, et millal järgmised kogused tulevad, aga reeglina me sealt konkreetset vastust ikka ei saa. Olen küsinud nende käest igal aastal, et te kasvate juba 15 aastat kurki, aga te ikka ei tea, mis teil ülehomme toimub. Kuidas see on võimalik? Tegelikult nad teavad küll, aga nad ei julge võtta vastutust,” lausus Kibe, kelle sõnul on õnneks iga aastaga olukord siiski paremaks läinud. “Me näeme selle nimel kõvasti vaeva. Jälgime ka ilmateateid, sest me teame, et iga võnge võimendub järgmises faasis ning info kiire liikumine võimalikult varases staadiumis on eluliselt tähtis.”