Autor: Ain Alvela • 7. juuli 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Selle sajandi algusaastatel hakkas nii põllumeeste kui ka töösturite seas pead tõstma biokütuste tootmise võimalikkus – esimestele andnuks see alternatiivi n-ö traditsioonilisele põlluharimisele õlikultuuride kasvatamise näol, teised plaanisid rajada mitu kütusetehast ja laiendada paari olemasolevat.

Esimene, 2004. aastal algatatud projekt – AS Biodiesel Paldiski jõudis ka reaalse tootmiseni, kui 2008. aasta suvel saavutati tehase täisvõimsus, mis lubanuks toota 100 000 tonni biodiislikütust aastas. Ettevõtte toonane juhatuse liige Sven Mark kinnitas veel tunamullu augustis, et nõudluse biodiisli järele garanteerib ELi seadus, mille kohaselt peab aastaks 2020 biokütuste osakaal olema 10% kõigist kasutatavatest mootorikütustest.

Eesti püsib konkurentsis

“Eestis toodetud biodiisel on välismaal konkurentsivõimeline, sest suudame seda pakkuda sihtturgudele konkurentsivõimelise hinnaga,” hindas Mark. Poolast saigi Paldiskis toodetud biodiisli peamine sihtturg.

Juba 2007. aastal tulid  Arvo ja Robert Antropov välja plaaniga rajada Kundasse aastas kuni 120 000 tonni bioetanooli tootev tehas. Selleks asutas neist esimene ettevõtte OÜ Viru Distiller, ent tehas tootmiseni ei jõudnudki, enne kukkus bioetanooli näiliselt piirituna tundunud turg kokku.

Kui Paldiski biodiislitehas tarnis tooraine – taimse õli – välismaalt ja tegeles siin vaid õli rafineerimise ja sellest kütuse tootmisega, siis Kunda tehas arvestas peaasjalikult kodumaa põllumeeste kasvatatud õlitaimedest saadava toormega.

Oru Taimeõlitööstuse OÜ on üks neist, kes samuti lootustega biodiislitehase käimalükkamist plaanis, ent nüüd on selleks loodud OÜ Eesti Biodiisel varjusurmas.

Väiksemaid tootjaid tekkis aastatel 2006–2008 veelgi. Nii asutas ASi Taisto suuromanik Taisto-Taimo Kängsepp Antslas biodiisli tootmiseks OÜ BioOil. Väikeses mahus – kuus umbes 600 liitrit – tootmine pandigi käima, kuid uudse kütuseliigi ostmise vastu oli huvi leige. Nii kasutatigi biodiislit peaasjalikult vaid Taisto enda bussides, praeguseks on selle tootmine üldse lõpetatud.

Hääbumine algas tunamullu

Samal ajal kikitasid ka talupidajad ning agrofirmade juhid kõrvu ja hoidsid kätt biodiislitootmise arengu pulsil, lootes õlikultuuride kasvatamisest ärile head ja teraviljast või piimatootmisest kindlamat teenistust, biotoorainel põhinevad mootorikütused ilmusid ka tanklakettide valikusse.

Põllumehed aga said kiiresti aru, et õlitaimede kasvatamine pelgalt kütusetootmiseks pole Eesti vähest põllupinda arvestades kuigi rentaabel. Eesmärk on, et hektar võimalikult palju kasu toodaks ning selleks on mõistlik keskenduda toidukvaliteeti rahuldava rapsiseemne tootmisele, kusjuures nõudlus selle järele püsib endiselt suur.

Ja kuigi ELi seadused biodiislikütuse kasutuselevõtu hoogustamise kohta on jäänud endiseks, hakkasid lootused hääbuma juba 2008. aasta lõpukuudel, kui selgus, et biodiisli või bioetanooli tootmise omahind tuleb vähemalt Maarjamaal niivõrd kõrge, et ei kannatanud konkurentsi naftast toodetud n-ö tavadiisliga. Vahet ei suuda kompenseerida ka biodiisli nullaktsiis.

“Et ahvatleda tarbijat biodiislit auto või traktori paaki kallama, peaks selle hind olema vähemalt paar-kolm krooni tavakütusest madalam,” hindas Taisto-Taimo Kängsepp.

Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor Kaul Nurm on seda meelt, et Eesti põllumehel ei maksa Paldiski biodiisli pankroti pärast kurvastada, sest sealne tootmine keskendus piiri tagant tarnitava toorõli töötlemisele ja kodumaise rapsikasvataja toodangut kasutas ettevõte vähe.